
Nikolai Kormašov oli üks nn kuuekümnendate põlvkonna juhtfiguure Eesti maalikunstis. Tema 1960. aastate loomingus toimib küllaltki konkreetse piiritähisena maal „Söömaaeg” (1968), markeerides karmi stiili lõppu kunstniku loomingus ja pöördumist nn igaveste teemade sümbolistlike lahenduste poole. Omal kombel on see pilt ka hüvastijätt linnaga, Kormašovi 1960. aastate maalide lemmikmotiiviga. Nõukogulikke väärtusi propageeriv progressiideoloogia, mille mõjualasse võiks põhimõtteliselt liigitada kõik Kormašovi varasemad temaatilised maalid (vt näiteks „Raudbetoon”, 1965 ), on siin asendumas pigem kristliku vaimsuse ja eksistentsialistliku elutunnetusega ning modernistlik üldistav vormikäsitlus paljastab siin üsna hästi oma etnograafilis-religioosse jume.
Eelkõige kõneleb maal üksindusest. „Üksi” või „Üksindus” pidi algsete plaanide kohaselt saama ka töö pealkirjaks. Kompositsiooni sarnasus vene nimekaima ikoonimeistri Andre Rubljovi „Kolmainsuse” (u 1411) pühapildiga annab sellele aga lisamõõtme, mis annab märku kunstniku suhtest religiooni ja religioosse kunstiga.