22. mail avaneb Kumu kunstimuuseumi suures saalis Ando Keskküla (1950–2008) retrospektiivne isikunäitus „Tehnodeelia ja tegelikkus“, mis hõlmab kunstniku loomingut 1960. aastate lõpust 2000. aastate keskpaigani. Terve oma elu tundis Keskküla huvi uute tehnoloogiate vastu, eelkõige aga selle vastu, kuidas tehnoloogia muudab ning transformeerib meie taju ja tegelikkust. Tema happeninge, joonistusi, maalikunsti, animafilme ja interaktiivseid (video)installatsioone iseloomustavad sellised vastandlikud mõistepaarid nagu looduslik/tehnoloogiline, utoopiline/düstoopiline, psühhedeelne/reaalne. Näituse kuraator Anders Härm on isutekitamiseks välja valinud seitse märgilist teost, mida kõik peagi valmival näitusel ka lähemalt vaadata saavad.
I peatükk
Popiperioodi lõpus maalitud „Autoportree (Kaksikportree)“ on mitmeski mõttes kummaline teos. Kuigi veel emailvärvidega maalitud, on perioodi üldist meelsust silmas pidades tegemist ootamatult eksistentsialistliku kujutisega. Nagu teisteski popiperioodi töödes mängib Keskküla ka siin erinevate reaalsustega: pilt jaguneb justkui kaheks. Hallil taustal on kujutatud siluetti, millest eraldub juba realistlikult maalitud figuur, kelle ees avaneb maantee. Ent ometi heidab too veel kord pilgu tagasi, vaadates publiku poole tõsisel, võiks isegi öelda, et ängistatud või vähemalt ebakindlal ilmel. Erinevalt teistest varase perioodi töödest on see väga sümbolistlik – see on kunstikood, mida Keskküla oma loomingus tol perioodil just väga sageli ei kasutanud.
II peatükk
1972. aasta „Autoportreel“ pole eksistentsiaalne mõõde igatahes veel kuhugi kadunud. Näeme autorit, kelle näo lõikab lõuendiraam pooleks, kuid kelle silm altkulmu vaatajat põrnitseb. Maalil laiutav suur tühimik on üpris kõnekas kujund perioodi kõhklustest-kahtlustest.
III peatükk
„Põhja-Eesti maastikku“ (1974) peetakse sageli Keskküla esimeseks n-ö küpse perioodi maaliks, sissejuhatuseks hüperrealismi. Tegemist on seniste otsingute kulminatsiooniga: teosega, mis avab tema maalipraktikas uued teemad ja küsimused. Kuigi tegemist on n-ö realistliku vaatega, ei taotle Keskküla siinkohal veel fotolike efektide kujutamist – ta pole maalinud näiteks ukseklaasi tagasipeegeldust või mõnda foto (d)efekti; tema fookus on mujal. Keskküla näitab realistliku maali tasapinnalisust, muutes nähtavaks realismi konventsioonid ja katkestades pilgu liikumise maastiku sügavusse klaasustega, mis sõna otseses mõttes asetavad vaataja illusoorselt tuppa, kust avaneb vaade aknast välja. Aktualiseerub renessansijärgse maalikunsti „aknalisus“ ja tekib arusaamine, et kujutatud tegelikkus ei ole mitte vahetu, vaid vahendatud ja näiline. Kuid samas väljendub teoses ka tema loomingule nii omane piir/vastasseis/ühendus looduse ja tehiskeskkonna vahel.
„Saadetis“ on kindlasti üks mõistatuslikemaid Keskküla maale. Ta mängib siin justkui fookusest väljas kaadriga (mida ta on kasutanud ka varem, näiteks maalides „Rand I“ (1975) ja „Rand II“ (1976)); samuti kohtame siin ühte Keskküla kinnismotiivi 1970. aastate loomingus – žiletitera. Kerge pingutusega mõistame, et tegemist on ehk tõesti katkise postisaadetise kujutisega, millest turritavad välja kudumisvardad ning voolab ebamäärast sinist ollust. Tundub, et selle maali fookuses (või õigemini fookusest väljas) pole mitte reaalsus, vaid pigem Reaalne Lacani mõistes: katkestus või rebend tegelikkuse koes, see võimatu, mida me kogeme unenägudes või traumadena. Tõelisus, Sümboolne kord praguneb, mureneb ja selle vahedest voolab välja mingi veider substants, kosmiline ollus. Teisalt ei saa välistada, et kõik on palju banaalsem ja vaataja tajudega lihtsalt manipuleeritakse. Sellise metafüüsilise katkestuse tekitab puhtalt fotograafiline ülevalgustusdefekt, mis paki seest paistva materjali – näiteks kampsuni või lõnga, millele võiksid viidata sealt välja turritavad kudumisvardad, – sellisel moel peegelduma paneb.
IV peatükk
See on ilmselt perioodi kõige tuntum teos ja peegeldab Keskküla toonaseid dekonstruktiivseid ihasid ehk kõige selgemini. Ka kriitikud on pidanud seda tema kõige „sügavamaks mõtiskluseks“ realiteedi relatiivsuse üle. See on „maastikuvaade – pilt kõige traditsioonilisemas tähenduses, pilt mida me tavaliselt mehaaniliselt samastame reaalsusega, robustselt noaga raamist välja lõigatud, rõhutades selle barbaarse aktiga, et kõik oli pettus“. Ometi olevat publik tahtnud kunstniku mäletamist mööda pildi esimesel eksponeerimisel noast kinni haarata, uskudes, et nuga on „reaalselt reaalsesse“ raami löödud. Kuigi kõik on „pelk pettus“ , langeb vaataja ikkagi kujutava geomeetria õnge.
V peatükk
„Hingus“ on kahtlemata kunstniku kõige tuntum teos 1990. aastatest. Nagu Keskküla ise ütles, oli selle ühtaegu groteskse ja melanhoolselt poeetilise teose käivitavaks jõuks üks lihtne statistiline infokild: „Aastal 2020 on üle poole Euroopa elanikkonnast üle viiekümne aasta vanad“. (Praeguse seisuga võib öelda, et toonane prognoos oli pisut pessimistlik: Euroopa Liidu elanikkonna keskmine vanus 2020. aastal on eri andmetel 42,6 ja 42,9 vahel, mis on ikkagi päris kõrge.) Kiiresti vananevas Euroopas on aga vanainimese keha representatsioonid peaaegu olematud. Meedias domineerivad enamasti noored, terved ja hüperreaalselt seksikad heteroseksuaalsed kehad, seevastu tegelikult enamuses olevad vanad, lagunevad ja mitteseksuaalsed kehad on sealt peaaegu haihtunud, olematusse kadunud. 1999. aastal polnud ilmselt kuigi palju inimesi, kes oleks mõelnud elanikkonna vananemise üle. Keskküla ise oli toona 49aastane – mõte, et kahekümne aasta pärast on üle poolte inimestest vanemad kui tema sel hetkel, vaevas teda selle teose tegemise ajal tublisti. Mingis mõttes võib öelda, et „Hingus“ oligi tema enda metafoorne autoportree projitseerituna tulevikku, vastus 1970. aasta kõhkleva ja kahtleva, oma teekonna alguses seisva Keskküla „Autoportreele (Kaksikportreele)“, sest 2020. aastal oleks ta olnud enam-vähem sama vana, kui olid tema modellid „Hinguses“.
VI peatükk
2004. aasta suvel tegi Keskküla teise versiooni oma 1997. aasta installatsioonist „Hull büroo“. Afektiivse laengu poolest oli see esimesest kardinaalselt erinev. Kui esimeses versioonis pani vaataja lähenemine ajastule tüüpilise, nürimeelselt sisustatud firmakontori hulluma, siis „Hull büroo II“ on lakooniline – igasugusest ruumisimulatsioonist on loobutud ning säilinud on üksnes puhas destruktiivne vorm. See oli Ando Keskküla viimane avalikult eksponeeritud kunstiteos.
Selles installatsioonis pöördub Keskküla tagasi ühe oma loomingulise kinnismotiivi juurde, mis on teda jälitanud juba diplomitööst alates ja mida 1970. aastatel elas välja peamiselt animafilmides – tehnodeelsed hirmud; masinad, mis ärkavad ellu ja võtavad maailma üle.
Kumu blogi 