29. märtsini on Kumu 5. korrusel avatud näitus “Sisse-sisse, uks on lahti. Edith Karlson, Mary Reid Kelley, Eva Mustonen”, mis toob kokku kolm kunstnikku, kelle loomingus on võrdselt olulisel kohal enamasti naiseks olemise teemalised jutustused ja tundlikkus materjali suhtes. Avaldame siinkohal lõigu näituse kuraatori Triin Tulgiste intervjuust Mary Reid Kelleyga, mida saab täispikkuses lugeda näitusega kaasnevast kataloogist.
Sa oled tuntud videote poolest, mis seovad omavahel maalikunsti, performance’it ja luulet ning loovad maailmu, mis on teravmeelsed ja sõnamängulised. Samas käsitled sa ka tõsiseid ja vägagi aktuaalseid teemasid, mis on seotud naiste esindatusega ajalookirjutuses. Kuidas leidsid sa oma hääle kirjaniku ja kunstnikuna? Kas neid kaht on üldse võimalik teineteisest lahutada?
Umbes aastal 2007 sai minust tõsine luulehuviline ja ma hakkasin ka ise luulet kirjutama, ehkki esialgu jätsin selle enda teada ‒ ennekõike seetõttu, et teemad olid kas tobedad või satiirilised või seotud seksiga, kusjuures enamasti olid põhjuseks kõik kolm. Mul kulus aega, enne kui hakkasin neid kirjutisi ühendama oma kunstipraktika visuaalse küljega, sellele aitas olulisel määral kaasa ka Pat (Patrick Kelley) kui filmitegija. Mul oli oma hääle leidmiseks vaja, et oleks täidetud kaks tingimust: täielik privaatsus ja õigus oma ideid esialgu mitte kellelegi näidata. Lisaks oli mul vaja õppida hindama ja süvitsi mõistma tervet põlvkonda kunstnikke, et näha, kuidas looming on seotud ajalooliste sündmustega, kusjuures sellega kaasnes ilmutuslik arusaam, et ideed ise ongi alati ajaloolised. Selle kunstnike rühma moodustasid minu jaoks Esimese maailmasõjaga seotud loojad: Leger, Dix, Woolf, Eliot.
Kõigis sinu videotes toimub tegevus kas siis mütoloogilises või ajaloolises minevikus, aga sa kasutad lisaks ka minevikust pärit visuaalset keelt. Äratuntavad on saksa ekspressionismi, klassikaliste filmide, teatri ja koomiksite mõjud. Mis on olnud su peamised pidepunktid ja huvid?
Ma ütleks, et Esimest maailmasõda käsitlevate filmide juures on mul kolm peamist visuaalset allikat. Esiteks ameerika tolle aja koomiksid, näiteks George Herrimani „Krazy Kat“, ja ka veidi kaasaegsemad koomiksid nagu Charles Schultzi „Peanuts“, milles Snoopy kujutab end korduvalt ette esimese ilmasõja aegse piloodina (millest on otseselt inspireeritud esimene film, „Camel Toe“). Teiseks kubism, eriti sõjas võidelnud Fernand Leger’ kubism, mis mõjub siiani stimuleerivalt. Kolmandaks saksa ekspressionism ja selle arvukad ilmingud trükis, laval ja filmis, mis on mind tohutult mõjutanud. See mõju on ulatunud ka meie viimase aja töödesse.
Minotaurose triloogias nagu teisteski surnukehi sisaldavates töödes tegeled sa koletise teemaga, mida võib seostada ka heidiku kujutamise temaatikaga. Kuidas sa selleni jõudsid ja kuidas sina koletist mõistad?
Minotauros on olend, kes on soovimatuse ülim kehastus ‒ kohutav saladus, keda ta perekond hoiab kinni labürindis, häbi kehastus. Selles nägemuses on koletis see, kes iial ei saa paremaks, kes iial ei saa ühineda oma inimestega üleval palees. Mary Shelley koletis on teistsugune, õppimisvõimeline. Ta õpib mõistma, kuivõrd soovimatu ta on, mis muudab ta veelgi haletsusväärsemaks ja samas ka ohtlikumaks. Koletis sümboliseerib minu jaoks seda osa inimolemusest, mida ei saa paremaks muuta, teadvustame me seda endale või mitte. See on alati meiega.
Kumu blogi 