Kui Andres Tolts selle assamblaaži kokku seadis, oli ta ühtlasi manifesteerinud Eestisse jõudnud popkunsti peamised erinevused siinvalitsevast esteetilisest, nn kõrgest kunstist. Tootedisaini üliõpilasena tõmbas Toltsi sel perioodil kirglikult masstootmine ja eriti selle pahupool, hoiakud ja maitsed, mis käivad kaasas tootmisega miljonitele. Tolts, keda võib pidada üheks tundlikuma maitsega kunstnikuks, süüvis vastupidiselt oma loomusele põhjalikult kitšimaailma ning püüdis hiljem ajakirjas Kunst ja Kodu leida uuele pealetungivale nõudlusele ka teoreetilisi vastuseid. Tollased mustrilised sitsiriided, mida ühetaolisena müüdi üle tollase Nõukogude Liidu, olid üheks Toltsi lemmikuurimisobjektiks. Maitsetu sitsimuster, kantud kitlid ja vanad lotonupud loovad lohutu kokkuvõtte odava ja standardiseeritud elu puhkehetkest, sealt, kus algab loto. Tolts ei kritiseeri, vaid esitab – ise imestades, kuid üha rohkem kitšiteemasse süüvides ning selle sisemist anatoomiat uurides. Mõnikord luuakse oma olulised tööd koolipoisina, mässumeelsuses ja rahuolematuses stabiliseerunud väärtuste vastu. Nii on ka selle teosega, mis võtab kohe popliikumise alguses kokku Eesti popi eripära – huvi kohaliku materjali vastu ning selle kontekstualiseerimise popi vaimus.
Kumu blogi 