Mare Pedanik
Kumu Dokumentaal on kohe peale Kumu kunstimuuseumi avamist 2006 aastal alguse saanud iganädalane tasuta linastuv dokumentaalfilmide sari, mille fookuses on kunstilise väärtusega kultuuri ja ühiskonda laiemalt käsitlevad filmid. Sari koondab mõtlevaid inimesed, kes huvituvad maailmast meie sees ja ümber ning kutsub vaatama, avastama ja keskenduma maailmale, aitab kursis olla maailmas toimuvate suundumuste, arusaamade ja tõlgendustega kultuuris.
Kumu Dokumentaali 15. hooaja avaseanss „Maailm jalge ees“ (rež Jeremy Workman, USA, 2018, 95 min) tõi Kumu auditooriumisse kokku üle 400 inimese, mis tähendas, et hilinejaid polnud võimalik pilgeni täis kinosaali mahutada. Publiku meeled olid valla nii režissööri ja filmi peategelase videotervituse kui Neeme Raua sissejuhatuse, aga ka poolteist tundi väldanud visuaalsete rännakute tarvis New Yorgi tänavatel, parkides, sildadel, surnuaedades, tühermaadel, mis lõid suurepärase arusaama metropoli linnaruumist ja selle elanikest.
Arhitektuurifilme jagub aga aasta algusesse veelgi. Üks uhkemaid maamärke kultuuriobjektide hulgas on vaieldamatult Sydney ooperiteater, kuid vähe teatakse selle ehitise loojast, erakordselt andekast arhitektist Jørn Utzonist, kelle karismaatilisus, kõrge professionaalsus ja inimlikkus mõjutasid ning inspireerisid kaastöötajaid aastakümneid. Dokumentaal „Jørn Utzon inimese ja arhitektina“ (rež Lene Borch Hansen, Anna von Lowzow, Austraalia, 2018, 92 min) on esmajoones soe ja puudutav linateos tundlikust ja talendikast, elule ja tööle pühendunud Jørn Utzonist, ent film käsitleb ka ooperiteatri pikaleveninud ja vastuolulist ehituslugu. Filmiõhtul vestleb režissööri Lene Borch Hanseniga arhitektuurikriitik ja -ajaloolane Mait Väljas.
Reeglina teame silmapaistvate arhitektuuriobjektide arhitekte, ent film Leslie E. Robertsonist kutsub kaasa mõtlema ehitusinseneride rolli üle kõrghoonete loomisel. Teame Maailma Kaubanduskeskuse arhitekti Minoru Yamasaki nime, aga kes seisis nende kõrghoonete ja veel paljude üle maailma tuntud pilvelõhkujate (Shanghai World Financial Center, Bank of China Tower jne) insener-tehnilise mõtte ja vastupidavuse taga? Dokumentaal „Kõrghoonete ehitusinsener Leslie E. Robertson“ (rež Basia & Leonard Myszynski, USA, 2018, 57 min) jälgib mitmete auhindadega pärjatud ehitusinseneri Leslie E. Robertsoni lugu, tema panust kaksiktornide ülesehitamisel, aga ka nende hävitamist, kokkuvarisemist ja sellega kaasnenud tragöödiat.
Arhitektuuriga on seotud ka film „Neutra. Disain ellujäämiseks“ (rež PJ Letofsky, Austria, Saksamaa, Suurbritannia, USA, 104 min), mis toob rohke visuaalse materjali abil vaatajateni paremiku Austria-Ameerika modernistina tuntud arhitekti Richard Neutra (1892–1970) 50 aastat väldanud edukast karjäärist. Kui tema projekteeritud Lovell Health House’ist (1927‒1929) sai internatsionaalse stiili apoteoos, mis pani aluse ka arhitekti ülejäänud karjäärile, siis on ta ikkagi enim tuntud oma Lõuna-California eramute ehk kõrbevillade (Miller House 1937; Kaufmann House 1946 jpt) poolest.
Filmi pealkiri viitab aga Neutra raamatule „Survival Through Design“ (1954). Filmilinastusel toimub kohtumine režissööriga.
Kes külastas 2015 aastal Kumus ulatuslikku ülevaatenäitust Hilma af Klinti loomingust sel tasuks kindlasti tulla Kumu Dokumentaalile vaatama põhjalikku käsitlust kunstniku elust ja töödest „Teiselpool nähtavat – Hilma af Klint“ (rež. Halina Dyrschka, Saksamaa, Rootsi, Šveits, 2019, 94 min). Inspireerituna vajadusest aegunud kunstiajaloodogmasid ümber hinnata, toob dokumentaalfilm vaataja ette murrangulise avastuse – esimene abstraktne kunstnik oli naine! Film võtab fookusesse terveks aastasajaks varju jäänud 20. sajandi alguse rootsi naiskunstniku Hilma af Klinti loomingu, kelle unikaalne vaade elule ja kunstile väljendus enneolematus ja ainulaadses abstraktses kunstistiilis – varem, kui selleni jõudsid traditsioonilisse kunstiajalukku kinnistunud abstraktse kunsti suurkujud.
Tegu on rääkimata kangelannalooga, mis linastub seoses Kumus avatud näitusega „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“.
Ja veel tasuks meie programmis ühele mõjukale naistegelasele tähelepanu pöörata. Film „Seda ütles Pauline Kael“ (rež Rob Garver, USA, 2019, 96 min) tutvustab legendaarset filmikriitikut Pauline Kaeli (1919–2001), kes julges välja öelda oma arvamuse ning kes praktiliselt ainsana kritiseeris nii „Helisevat muusikat“ kui ka muid Hollywoodi suurfilme, mis teistest kriitikutest jäid targu puutumata. Tänu oma julgetele artiklitele ja raamatutele 1960. ja 1970. aastatel, kui kriitikast olenes ühe või teise filmi saatus, sai Paulinest üks tunnustatumaid filmispetsialiste, kelle tõttu hakkasid filme tegema sellised lavastajad nagu Brian De Palma, Robert Altman, Sam Peckinpah, aga kindlasti ka Quentin Tarantino, üks filmi eeskõnelejaid ja suuri Pauline Kaeli ande austajaid.
„Haru, üksildaste saar“ (rež. Kanerva Cederström, Riikka Tanner, Soome, 1998, 43 min) on imearmas ja soe, 8mm käsikaameraga jäädvustatud lugu soomerootsi kirjaniku ja kunstniku Tove Janssoni ning graafik Tuulikki Pietilä koosveedetud suvedest Soome lahes asuval tillukesel Klovharu saarel. See on haruldane poeetiline sissevaade naiskunstnike ellu, nende partnerlusse ning koos mööduvale 25 aastale läbi nende endi silmade ja sõnade. Tove Janssoni ja Tuulikki Pietilä kunstiteoseid on võimalik näha Kumus näitusel „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis”.
Belgia režissöör Gerrit Messiaeni dokumentaalid on pieteeditundelised vaatlused loojatest, kes kõnelevad peamiselt ise ja avavad oma loomingu mõtte, tagamaad, kirjeldavad tegutsemisviisi ja valikuid. Ent laad, kuidas Gerrit Messiaen selle kõik üheks tasaselt kulgevaks mõtestatud teeks kokku sulatab, lummab alati oma tasakaalustatud ja visuaalselt tempereeritud valikutega, nii ka filmis „Fotograaf Harry Gruyaert“ (Belgia 2019, 65 min). Magnumi fotograafina töötav Gruyaert peab ennast ise esmalt tänavafotograafiks, keda huvitab inetuse ilu, võimalus märgata asju, situatsioone, inimesi, korjata üles hüljatud kohtade võlu, värvilisi detaile ja nende kokkumängu. Harry Gruyaert on fotograaf, kes mõtleb värvides.
Fotograafi silme läbi näeme maailma ka dokumentaalis „Antropotseen. Inimese ajajärk“ (rež Edward Burtynsky, Jennifer Baichwal, Nicholas de Pencier, Kanada, 2018, 87 min), mis on Kumu Dokumentaalil näidatud filmide „Tööstuslikud maastikud“ (2006) ja „Vesimärk“ (2013) triloogia viimane teos. Kui esimene film avastas mastaapseid inimkäte vormitud tööstusmaastikke ja teine lasi meie pilkude alt läbi voolata veega seotud vaatemängudel, siis „Antropotseen“ filosofeerib teemal, kuidas inimkond on aastatuhandete vältel muutnud planeedi Maa atmosfääri ja bioloogilist mitmekesisust. Sama hiiglaslik ja võimas kui näiteks kuulus Qatsi-triloogia viib „Antropotseen“ vaataja kahekümnesse riiki kuuel kontinendil, et igaühel neist rääkida oma lugu meie minevikust, olevikust ja võimalikust tulevikust.
Esimesse kolme kuusse mahub dokumentaalipärle veelgi, mille kohta saab lugeda Kumu Dokumentaali veebilehelt.
Kohtume kolmapäeviti kell 18.00 Kumu auditooriumis!
Siit leiate ka Kumu Dokumentaali plakati (kliki pildile, et laadida alla PDF-fail)
Kumu blogi 