Ülo Sooster, kelle elutee viis õppima Tartusse, sealt nõukogude vangilaagrisse ning hiljem Moskva põrandaaluse kunsti keskmesse, oli Hiiumaalt pärit kunstnik, kelle põhimotiivideks jäid alati kadakas, kala ja muna. Need saarelooduse arhetüüpsed motiivid võimaldasid Soosteril süveneda nii kahepinnalise kujutamise saladustesse kui ka universumi algosa otsingutesse. Kahtepidi vaatamist võimaldavad vaimukad silmapetted olid Soosterit huvitanud juba mitmetes sürrealistlikes töödes, viimase elukümnendi kadakateseerias rakendab kunstnik trompe-l’oeil’d aga juba metafüüsilistel eesmärkidel. „Kadakad sirelilillal foonil“ (1963) kuulub läikivate kadakate seeriasse, milles kunstnik kasutab visuaalse kontrasti printsiipi, asetades ruumilised läikivad kadakad lamedale krobelisele pinnale. Selle võttega saavutab ta müstilise efekti, mille mõjul geometriseeritud kadakad võivad vaataja silmas kummuda nii reljeefina pildist välja, kui ka taanduda nn vastureljeefina pildi sisse. Soosteri hea sõbra Ilja Kabakovi sõnul on kogu Soosteri kunst mütoloogilise algega: isegi kui kunstnik tahtis joonistada kõige lihtsamat asja, tuli ikka välja kosmiline aparaat.
Kumu blogi 