Kõikjal üle Eesti leidub tasastel väljadel, rabades ja männimetsades erakordselt palju suuri üksildasi kive. Teame nüüd, et need on rändrahnud, mille jättis endast maha viimane jääaeg. 19. sajandi jooksul meelitas jääaeg kui tol ajal valdavalt ikka veel põnevust pakkuv teooria Balti provintsidesse geolooge. Üks esimesi kohalikke looduskaitsjaid oli baltisaksa geoloog Gregor von Helmersen, kes keskendus taimede ja loomade asemel kividele. Tänu Carl Robert Jakobsonile, kes lastele suunatud lugemikus „Kooli lugemise raamat” samastas rahnusid elusolenditega – eesmärgiga arendada kaasmaalaste seas looduse kõikide vormide vastu austust ja imetlust –, kasvasid eesti lapsed üles teadmisega „elust kivide sees”.
Rahnud jõudsid rahva teadvusesse ja segunesid kohaliku pärimusega, mis seletas nende veidrate kivide päritolu üleloomulike sündmuste abil. Oskar Kallis tabas just seda nähtust 1917. aasta maalil „Linda kivi kandmas”, mis on Eesti kunsti üks märgilisemaid teoseid. Maal kujutab pilti eesti rahvuseeposest „Kalevipoeg”, kus kangelase ema Linda tassib oma äsja lahkunud abikaasa Kalevi hauale hiiglaslikku rahnu. Leinast murtud Linda pisaratest tekib märkamatult järv. Pärimuse kohaselt oli Linda lein seotud Ülemiste järve sünniga Tallinna serval.
See jutustus sidus Tallinna kohaliku maastikunähtuse muistse looga, kindlustades eestlased austusväärse mütoloogilise minevikuga. Lugu sellest, kuidas Linda oma abikaasa hauale kivi kandis, nähti sümbolina ennastohverdavast isetusest, mis naisi abielus ja emaks olemisel saadab. Kallis rõhutab naise hiiglaslikku kasvu: Linda katab suure osa lõuendi pinnast ja kõrgub mändide kohal, heites esiplaanile sinaka varju ja peaaegu varjates loojuva päikese puna. Linda suur kasv rõhutab tohutut jõudu, mida ta vajab, et kanda oma kätel lebavat rahnu otsekui last süles. Tema rinnad toetuvad kivile seda justkui toites, vihjates veelgi Linda rollile võimsa ja hooliva emana. Kunstnik segab soojad punased, erkoranžid ja säravkollased toonid julgelt külma lilla ja erksinisega, luues värvikooskõla, mis näitab, et kohalikku maastikku on siin tahetud näidata millegi enama kui pelgalt taustana. Tõepoolest, värv toob nähtavale päikese tohutu jõu – päikesekiired langevad stiliseeritud tulipunaste kimpudena ja peegelduvad säraval järvepinnal. Kallis maalis päikese, pilved ja kiired eristuvate geomeetriliste vormidena, võttes eeskujuks eesti rahvakunsti geomeetrilised mustrid.
Kumu blogi 