Karin Pastak uuris näituse “Gustav Klucis. Vene 1920.–1930. aastate avangard” kuraatorilt Iveta Derkusovalt (Läti Rahvuslik Kunstimuuseum), kes on Klucis ning miks on täna oluline temast näitus teha. Näitus on Kumu kunsimuuseumis avatud 12.04.–25.08.2019.
Eestis on Klucise Läti päritolu üldiselt vähe teada. Millise arengu on läbinud Klucise retseptsioon ning vastuvõtt Lätis?
Kuna Klucis lahkus Lätist enne kohalikus kunstielus suurt nime tegemata, teadsid temast tegutsemise ajal vaid mõned kunstnikud ning kriitikud, kes olid kaasaegse Nõukogude Venemaa kunstiga paremini kursis. Laiemale Läti üldsusele olid Klucise tööd aga võõrad ilmselt nii tehniliselt, aga kindlasti ka temaatiliselt. Näiteks 1929. aasta arvustuses Vene graafilise kunsti näituse kohta, kus oli Klucis koos teiste “Oktoobri” rühmituse liikmetega, kiideti näiteks Mir Iskusstva ringi, ent Klucise loomingule said osaks üpris iroonilise maiguga kommentaarid.
Esimest korda nädati Klucise töid Riias 1959. aastal Läti küttidest kunstnike näitusel: kuue Venemaal elanud ja töötanud kunstniku (kes kõik hukkusid stalinlikus režiimis) looming koguti nende perekondadelt kokku, kuid tollane näitus oli muidugi tugevalt ideoloogilises kontekstis.
Järgnevate aastakümnete jooksul oli Klucise retseptsioon asetatud valdavalt revolutsiooni konteksti, teda nimetati isegi “Lenini-teema” kunstnikuks. Oluline muutus toimus aga 1978. aastal, kui noored Läti disainerid Jānis Borgs ja Valdis Celms planeerisid Riia linna avalikke objekte, millest mitmed olid saanud mõjutusi “Dünaamilisest linnast” ning teistest Klucise konstruktivistlikest ja kineetilistest teostest. Borgsi ja Celmsi 1982. aasta eestvedamisel avatud näitusel näidati Klucist juba kui konstruktivisti.
Klucise nimi on täna Lätis küll hästi tuntud, ent tema retseptsioon on siiani problemaatiline ning kõigub tema innovatiivsuse austamise ning nõukogude-teema põlguse vahel. Ma arvan ka, et siin on paljuski mängus inimeste isiklikud suhtumised, mis mõjutavad palju seda perspektiivi, kuidas saab Vene avangardi arengut vaadata. Vene avangardi (eriti konstruktivismi) keeruline süsteem ning tugev seotus poliitikaga tegid tast huvitava utopistliku eksperimendi, mis lõpus murdus sellesama totalitaarse režiimi all, mis ta üleüldse tekitas.
Samas arvan ma, et Klucisest tuleb rääkida nii nagu seda tehtud on, sest ta hõlmab nii Vene avangardi kui Läti ajaloo perspektiive.
Konstruktivistlik suund on Läti kunstiajaloos palju laiem kui Eestis – mis võiksid olla mõned need põhjused?
Mõned uurijad on esile toonud, et konstruktivismi teatud esteetilised elemendid on sarnased Läti etnograafilistele mustritele ja rahvuslikele ehitustraditsioonidele. Aga eks esimene Läti modernistide põlvkond, kes konstruktivismini jõudis, arenes igaüks oma teed pidi, omades erinevat tausta, haridust, arvamusi jne. Üks tuntuimaid teoreetikuid ning praktikuid oli Kārlis Johansons (rahvusvaheline kirjapilt: Karl Ioganson), Läti skulptor, kelle leiutatud “hõljuvad” struktuurid mõjutasid palju hilisemat kineetilist kunsti. Aga konstruktivismi vaskapoolne laine, ehk see, mida Klucis esindab oma agitpropiga, ei olnud Lätis kuigi levinud nii poliitilistel kui esteetilistel põhjustel. Küll aga aga osalesid skulptorid Teodors Zaļkalns ja Kārlis Zāle Lenini monumentaalpropaganda plaani väljatöötamisel Petrogradis 1918−1919.
Alates 1922. aastast oli mitmetel Läti kunstnikel võimalus reisida Pariisi ja Berliini ning jagada ideesid teiste kunstnikega, muuhulgas Nõukogude Venemaa emigrantidega ja laiemas mõistes Läti modernism areneski Prantsuse kunsti ideede ning rahvusvahelise avangradi liikumiste segunemisel. Esimene Läti avangardi kunstiajakiri “Laikmets” (Aeg) oli näiteks mõjutatud kuulsast “Вещь/Gegenstand/Object” ajakirjast, seda anti välja Berliinis sculptor Kārlis Zāle initsiatiivil. Kārlis Zāle ongi üks väheseid Läti kunstnikke, kelle tervet loomingut saab väga selgelt konstruktivismiga siduda. Tema loodud on näiteks Riia südames Vabadusmonument ehk näide konstruktivistlike põhimõtetega monumentaalskulptuurist. Aga ka skulptorid Emīls Melderis ja Marta Skulme lõid 1920. aastatel konstruktivistlike põhimõtetega töid.
Miks on ka tänapäeval oluline näidata agitpropi?
Ma vaataks seda libauudiste ehk fake news perspektiivist: visuaalne kujund on üks peamisi globaalseid kommunikatsioonikanaleid tänapäeval. Me näeme nii digitaalses- kui muus meedias tavapärast valemit: visuaal+provokatiivne sõnum. Pilt üksinda annaks vaatajale ruumi isemõtlemiseks ja kujutlusvõimeks. Aga pilt koos tekstiga suunab tema arvamuse juba mingisse kindlasse suunda. Ilmselt näevad kõik, kuidas kasutatakse fake news’i fenomeni poliitmaastikul ära ning muidugi on samasugused instrumendid kasutusel reklaami ja turundusmaastikul.
Aga tulles tagasi Klucise juurde, siis: pilt+kirgas värv+lööklause on täpselt see skeem, mida juurutas ta oma agitpropi plakatitel ning avas oma teoreetilistes fotomontaaži artiklites. 1930. aastatel oli eriti fotol põhinev kujund väga mõjus propaganda vahend mitmel põhjusel: töörahva limiteeritud lugemisoskus tegi nad vastuvõtvamaks sellistele visuaalidele, aga ei tasu unustada ka Venemaa pikaaegset pildivaatamistraditsiooni ikoonimaali näol. Nõukogude propaganda kasutas seda ära, muutes fookuse religioosselt pildilt riigijuhtide „ikoonidele“. Täna vaatame me seda kõike ajalooliselt perspektiivilt ja teadmisega sellest režiimist, kuid kas ei näe me mitte sama skeemi enda ümber siiani? Ma arvan, et olles kursis agitpropiga, eriti Klucisega, on oluline paljudele, kes soovivad iseseisvalt mõelda.
Kumu blogi 