1922. aasta kevadel sõitis Konrad Mägi Capri saarele („Õnnelikult Capri jõudnud. Saar on jumalik“), kus ta peatus vaid 40 päeva, kuid leidis sedavõrd inspiratsiooni, et maalis hiljem arvukalt Capri-ainelisi maale, nende hulgas „Varemed Capril” (1922-1923). Neil töödel on Mägi kujutanud tavaliselt ööd või õhtuhämarust, taevas on tumesinine. Mingil moel näib Mägi Capril maailmaga leppivat: taevas ei ripu enam apokalüptiline ähvardus, vaid rahulikult suuremate pindadena maalitud romantiline sina. Mägi näis oma maalidega kinnitavat seda, mida ütles oma kirjades: ta on õnnelik, maailmaga harmoonias, ta ei otsi paralleelmaailma, vaid soovib seekord tuua vaataja jaoks välja selle maailma ilu. Kõik tundub hästi. (Just nõnda tajub neid ka vaataja. Ühegi teise perioodi tööd ei ole kunstioksjonitel teinud läbi selliseid tõuse kui Mägi Capri-vaated.) Ent ometi tundub, et neis on mingi „teine plaan“ siiski veel. Nii Rooma, Capri kui ka hiljem Veneetsia motiivides on ka salapära, müstilisust, mis sageli tuleb tumesinisest üldisest atmosfäärist, kuid vahel ka muudest detailidest. Capril maalis Mägi näiteks sageli ühele tööle mitukümmend mustavat avaust (uksed, aknad jms), mis ei avane kuhugi ja mille taha me ei näe.
Kumu blogi 