Eléonore de Montesquiou on Eesti-Prantsuse videokunstnik, kelle dokumentaalses stiilis lühifilmid tegelevad integratsiooni, emigratsiooni ja rahvusluse teemaga. Tema dokumentaalsed jutustused on rahvusvahelistel näitustel tähelepanu pälvinud siirdeühiskonna valupunktide tundliku käsitlemise eest.
Eléonore de Montesquiou kirjeldab oma filmides murrangulisi momente Ida-Virumaa kunagiste tööstuskeskuste ja nende elanike elus, andes pildi kahe ajastu piiril olijate kahtlustest ja lootustest. „Naine“ (2009) jälgib terve elu Ida-Virumaal veetnud vene rahvusest 51aastase naise mõttekäänakuid ja filmi tegevusliinid asetavad naise katkendliku monoloogi erinevatesse perspektiividesse. Võttekoha süütu valik – filmitud on palaval suvepäeval kohaliku veekogu juurde kogunenud suplejaid, kelle hulka kuulub filmi minategelane – võtab oma kangelased otsesõnu paljaks. Vaataja näeb supluspaika tulnud minategelase eluraskustest räsitud vormitut keha ja kuuleb mõtisklusi naise viimase aja elukäigust ja arutlusi uue Eesti riigi ja tema elanike korraldamata suhetest. Lihtne naistegelane muutub märgistajaks ideoloogilises diskursuses, millega ootamatult astub dialoogi teine filmi tegevusliin. Oletatavalt 1960. aastal ülesvõetud võimlemispeo dokumentatsioon anonüümses nõukogude väikelinnas viib meid unistuste valda, noorte tüdrukute treenitud kehad šarmantsetes trikoodes sooritavad keerulisi harjutusi ja nende koreograafia sulandub filmi, muutes olukorra saladuslikuks ja heidutavaks.
Kumu blogi 