Anu Allas: Sa tegid kümme aastat tagasi Amsterdamis näituse „Homage to Gordon Matta-Clark“. Millest see sündis?
Anu Vahtra: Aasta enne seda, kui olin Ida-Saksamaal EP-Residency raames oma esimesed seinalõiked teinud, kuulsin esmakordselt ka Gordon Matta-Clarkist. Tegemist on vist läbi aegade mind enim intrigeerinud kunstnikuga. 2009. aastal vedasime sõpradega Amsterdamis ühes lammutusele minevas hoones ajutist projektiruumi A4, mille viimaseks näituseks kujuneski hommage Matta-Clarkile.
AA: Sa õppisid fotograafiat, aga töötad järjest rohkem ruumiinstallatsioonidega. Kas sa jõudsid ruumini läbi foto või vaatamata fotole?
AV: Jõudsin ruumini läbi foto. Oma lõputöös Gerrit Rietveldi Akadeemias tegelesin inimese argiruumi nihestamisega ja selle projekti jooksul hakkasingi pigem inimest ümbritseva ruumi vastu huvi tundma. Milleks näidata fotosid inimestest ebatavalistes ruumiolukordades, kui „portreteeritavaks” võiks hoopis osutuda näituseruumi sisenev inimene, kes seda füüsiliselt tajub ja tõlgendab?
AA: Sinu Kumu näituse üks osa on installatiivne keskkond Gordon Matta-Clarki fotodele ja filmidele. Eelmisel aastal oli sul Prahas ja Budapestis koos maalija Martin Lukáčiga näitus, kuhu sa tegid ruumiinstallatsiooni, mis osalt kandis Lukáči maale ja osalt takistas nende vaatamist. Kas sa otsid kellegi teise teostele ruumi luues pigem harmooniat nende teostega või intriigi, isegi konflikti?
AV: Olin ilmselt intriigi otsinguil, harmoonia jaoks ei olnud ruumi. Prahas lähtusin installatsiooni puhul Drdova galeriis varasemalt toimunud näituste jaoks ehitatud ajutiste seinte jälgedest galeriipõrandal. Nende järgi ehitatud struktuur liitis omavahel kokku mitu erinevat ruumiolukorda ning kohati justkui eksponeeris Lukáči maale, aga osaliselt ka varjas neid. Tekkinud kooslus oli küll pingestatud, kuid konfliktini siiski ei jõudnud – olime mõlemad intrigeeritud.
AA: Sa viisid 2017. aasta novembris New Yorgis Performa biennaalil läbi performatiivse jalutuskäigu „Open House Closing. A Walk by Anu Vahtra“, mille dokumentatsiooni võib näha ka Kumu näitusel ning mille käigus sa peatusid mitmetes Matta-Clarkiga otsesemalt või kaudsemalt seotud kohtades SoHos. Sa oled küll loonud nt Tartmusi viltust maja toetava installatsiooni väliruumi, aga enamik su töid on pigem tehtud siseruumides, sageli tegelevad need nimelt näituseruumi spetsiifikaga. Kuidas sa ennast linnaruumis töötades tundsid?
AV: Tuleb tunnistada, et antud projekti puhul tundsin ennast esialgu võrdlemisi ebakindlalt. Olen oma installatsioonide juures harjunud kontrollima iga viimast detaili, ka siiani väliruumi tehtud tööde puhul, isegi siis, kui jõuan lõpptulemuseni viimasel minutil. Aga New Yorgis oli formaat senisest erinev, lõpptulemust tegelikult ei olnudki, selle asemel oli protsess. Kuigi tuur oli nö lavastatud, oli iga jalutuskäik ikkagi isemoodi – kõik olenes laias plaanis sellest, mis parasjagu tänaval toimus ja millised inimesed gruppi kokku olid sattunud.
AA: Mida sa pärast Kumu näitust teed?
AV: Kõigepealt maikuus Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avanevat Lugemiku kümnendat tegevusaastat tähistavat näitust. Juunis-juulis olen Amsterdamis ja teen isikunäitust projektiruumis Plan B.
Näitus „Gordon Matta-Clark: anarhitekt. Anu Vahtra: eemaldamise teel tervikuni“ Kumu kunstimuuseumis on avatud kuni 8. juunini 2019. Lisateabe näituse ja publikuprogrammi kohta leiate meie veebilehelt.
Kumu blogi 