Võitluse ja sõja teemad levisid rahvusromantilises kunstis laialt ning neid on muu hulgas seostatud Esimesele maailmasõjale eelnenud ja laialt levinud eelaimdusega peatselt saabuvast katastroofist, mis pidi Eestile vabaduse tooma. Vene impeeriumi ääremaade rahvusromantilises kunstis saab võitluslikke teemasid seostada ka 1905. aasta revolutsiooniga. Mahasurutud, kuid paljusid kultuuriinimesi pöördumatult mõjutanud revolutsioonis osales ka Nikolai Triik.
Nagu Triigi teised muinasaja- ja eeposeainelised tööd, on ka „Sõttaminek” dekoratiivmaali kavand. Kuna kokku on säilinud kolm sellenimelist eskiisi ja lisaks on teada üks suurem kaduma läinud kavand „Sõjasarv kutsub”, siis võib oletada, et teema pakkus kunstnikule huvi ja ta tegeles sellega põhjalikult. Eskiisil „Sõttaminek” on kujutatud punast lagedat fooni, mille üle domineerib keskne figuur: tõstetud mõõka käes hoidev ratsanik. Vasakule ja paremale on paigutatud grupp pikkades rõivastes naisi, kes kätega dramaatilisi liigutusi tehes ratsanikku saadavad, justkui tegelased mõnest antiikdraamast. Keskset tegelast võib ka selles töös seostada rahvuseepose „Kalevipoeg” nimikangelasega. Pildil kujutatud ratsaniku jõulist, atleetlikku figuuri on seostatud eesti kultuuri ja rahvuse optimistliku tulevikuvisiooniga ning ennast taeva poole sirutavas vägilases nähtud muutuste ja revolutsiooni ettekuulutajat. Jõuliselt väljendab töö võitluslikku sõnumit ka maali koloriit. Tumepunastes toonides hõõguvat taevast võib siduda 1905. aasta ja Triigile omaste sotsiaaldemokraatlike ideedega. Samuti on oletatud, et Triiki on mõjutanud ka tema õpetaja, vene kunstnik Nikolai Roerich, kes armastas sageli kasutada punaste keerlevate pilvedega taevalaotuse motiivi.
Mitmed uurijad ei ole välistanud võimalust, et eskiisid võivad olla loodud hoopis hiljem, aastatel 1914–1916. Selle põhjuseks on
nende uusklassitsistlik-ekspressionistlik laad, mida Triik oli tundma õppinud Berliinis peatudes ja mis Saksa kunstis sageli põimus germaani rassi ülistamisega. Eesti kontekstis oleks ühelt poolt tegemist paradoksaalse laenuga, kuna eesti rahvuslased vastandasid ennast kõige jõulisemalt just kohalikele baltisakslastele ja üldisemalt ka saksa rahvuslusele. Kõik Triigi tööd eepose „Kalevipoeg” ja eestlaste muistse ajaloo teemal olid kavandatud seinamaalidena, millest ükski ei saanud teoks.
Kumu blogi 