Neljapäevast reedeni, 31.01.–02.02.2019, toimus Kumu konverents 2019, mis tõi kokku sümbolismi uurijaid üle laia ilma. Konverents tõukus kolme Balti riigi koostöös sündinud, esmalt Pariisis Orsay Muuseumis ja seejärel Kumus eksponeeritud näitusest „Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“.
Konverents tegi vahekokkuvõtte viimastel aastatel aktualiseerunud sümbolistliku kunsti(kultuuri) uurimistööst ning innustas uute, näituse käigus esile kerkinud küsimuste ja probleemidega edasi tegelema: nägema veelgi nüansseeritumalt kohaliku sümbolistliku kunsti seoseid rahvusvaheliste suundumustega; võrdlema Eesti, Läti ja Leedu kunstnikke Skandinaavia, Venemaa jt maade kunstnikega; aktiviseerima kunstiajaloo peateest kõrvalejäänud teoste (nt raamatute kaaneillustratsioonide) käsitlemist sümbolismi uurimise allikatena; pöörama enam tähelepanu sümbolismiaegse kultuuri käsitlustes seni varju jäänud ala- ja tabuteemadele (nt prostitutsioonile); tegelema rahvusliku ja piirkondliku identiteediloome ajalooga jne.
Konverentsi algas neljapäeva õhtul Ginta Gerharde-Upenice (Läti Rahvuslik Kunstimuuseum) ja Liis Pählapuu (Kumu kunstimuuseum) poolse Baltimaade sümbolismi uuringute ja näituste tutvustusega. Järgnes näituse „Vabad hinged“ ühiskülastus, küll mitte väljakuulutatud Rodolphe Rapetti (Prantsusmaa muuseumid), näituse peakuraatori, vaid teda asendanud Liis Pählapuu ja Bart Pushaw kui konverentsi kuraatorite asjatundlikul juhtimisel.
Reedese täispika konverentsipäeva peaettekande Baltimaade tärkavast kunstist Põhjamaade horisondil tegi Kristiāna Ābele (Läti Kunstiakadeemia), juhatades ühtlasi sisse kaks järgnevat – „Dekadents ja degeneratsioon“ ning „Sümbolismi levik. Kriitika, disain, muusika“ – paneeli.
Konverentsi tipuks oli laupäeva hommikune Joep Leersseni (Amsterdami Ülikool) peaettekanne „Uusromantism sajandivahetusel. Sümbolism ja rahvuslik identiteet“. Oma laiahaardelises ja kõrgelennulises, kuid samas faktitäpses ettekandes eristas Leerssen romantilise rahvusluse rahvuslikust romantismist, kirjeldas esimese (19. sajandi I poolde jäänud) ja teise (1890.–1914. aastatel levinud ja sümbolismiga põimunud) nähtuse erinevust ja sarnasust. Leersseni tõi selgelt välja, et poliitiliselt iseloomustas nii Napoleoni ajastu järgset aega kui ka 1914. aastale eelnenud aega Euroopas rahvuslike liikumiste laine ning et mõlema puhul täitsid kunstnikud ja nende looming rahvuse enesekehtestamise juures, kuigi erineval moel, elulist-olulist rolli. Leerssen rõhutas kunsti toimevõimet maailma (ajaloolise) poliitilise kaardi alusjoonte – erinevate rahvaste ja riikide identiteetide – kujundamisel. Mis omakorda osutab kunsti(kultuuri)ajaloo ja selle uurimisvajaduste jätkuvale aktuaalsusele.
Kumu rahvusvaheline teaduskonverents, korraldatud koos Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu ning Kultuurkapitali ja mitmete teiste toetajate abiga, nihestas Baltimaade tugevalt etnotsentrilisi kunsti(kultuuri)uuringute traditsioone, juhatades uurijaid edasi kohalikust laiema ja kriitilisema ning seega terviklikuma pildi loomisele piirkonna kunstist ja kunstnikest.
Konverentsi kava on leitav meie veebilehelt.
Kokkuvõtte koostas Tiina-Mall Kreem
Kumu blogi 