ENSV Riikliku Kunstiinstituudi maalierialal lõpetanud Kaarel Kurismaa on eelistanud tegutseda radikaalsete kunstipraktikate äärealal. Alates 1960. aastate keskpaigast on ta loonud omanäolisi, popkunstist ja n-ö psühhedeelia-esteetikast mõjutatud objekte. Muuhulgas on ta ehitanud sürrealistlik-futuristliku ilme ja ainulaadsete mehhanismidega masinaid. Kurismaa tööd toimivad vormi, värvi, valguse, heli ja liikumise koosmõjul ning teda on esile tõstetud eksperimentaalsete valdkondadena taasavastatud kineetilise ja helikunsti ühe pioneerina Eestis. Kineetiline objekt „Televiisor „Avangard““ (1981) on ebafunktsionaalseks muudetud nõukogude disainiese: see pole enam ideoloogiline infokanal, vaid alternatiivse kunsti esitlusplatvorm. Sotsialistliku ühiskonna maailma edumeelseimana väljakuulutamise valguses oli „avangard“ kolhooside, tehaste jmt nimedes levinud mõiste. Paradoksaalselt oli tegelik kultuuriavangard ametliku keelu all. Kurismaa objektis toimub aga erandlik ja seetõttu absurdsena mõjuv kohtumine: avangardi kui nõukogude retoorika tühja tähistajat kasutatakse tõepoolsest avangardse kunstinähtuse nimetamises.
Kumu blogi 