Küsis Brigita Reinert, vastas Hendrik Kaljujärv
Juba homme, 2. veebruaril astub näituse „Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“ piduliku finissage’i raames lavale Maarja Nuut & Ruum – enigmaatiline, varjude ja valguse vahel liikuv duo, kes ühendab oma muusikas mineviku ja tuleviku, pärandi ja sünteesi, läinud aegade kummalise intuitiivse maailmataju ning meid ees ootava tehnoloogilise hea uue ilma. Pärimusmuusikat ja selle motiive kaasaegsete elektrooniliste helidega kombineeriva duo looming harmoneerub sümbolistliku kunstivoolu müstilise alatooniga, milles on põimunud detailid rahvausundeist, -pärimustest, hingestatud loodusmaastikest ja unenäolisusest.
Käisite just pikal rahvusvahelisel tuuril. Milline on see põhiline õppetund, mille sealt endaga kaasa saite? Ning kas mõni esinemiskogemus jäi mingil põhjusel eriti meelde?
Peamiselt saab esinemistelt palju inspiratsiooni. Eriti, kui kontserte on palju lühikese aja jooksul. Siis tekib mõtteid ja ideid, millisel moel võiks veel teha või näha. Ja muidugi kohad ning inimesed samuti. Vist öeldakse selle kohta, et laiendab silmaringi.
Teie album „Muunduja” valiti ERRi kultuuriportaali aasta albumite tabeli esikümnesse. Millised olid esimesed sammud selle albumi loomisel? Kas albumi loomeprotsess oli pigem intuitiivne või põhines teatud kokkulepitud visioonil?
Selle albumi tegemine oli vältimatu. Koostöö edenes sellises suunas, et varem või hiljem pidi selle mingil moel fikseerima. Aga seda sai arutatud suure hooga ja kuskil poole peal selgus, et ega niisama lihtsalt siit midagi ei tule. Oli palju uuesti hakkamist, ümbermõtlemist, rahulolematust aga teiselt poolt jällegi väga põnev, erutav ja väljakutsuv kogemus. Kogu see teos – ma nimetaks seda nii – koorus ja sündis tegemisega üheaegselt.
Milline on peamine ajend, mis teid oma viimase aja loomingus inspireerib või n-ö suunab?
Mind isiklikult käivitab hetkel esteetika. Kui „Muunduja” juures oli palju vormikatsetusi ja ka n-ö sisulist kontseptuaalset suundumust, siis praegu tahaks eelkõige tegeleda fraaside, rütmika, kõla ning muude selliste esteetiliste omadustega. Ehk leida midagi huvitavat, mingi kvaliteet või omaduste põhjendatud kogum. Selles suunas on mul hetkel teatud taju.
Astute juba 2. veebruaril lavale ka Kumu kunstimuuseumis. Kas ja millised ootused on teil seoses selle kontserdiga ning mis teeb selle kontserdi teie senises professionaalses tegevuses võib olla eripäraseks?
Jah, kodused kontserdid on erilised, kuna valdav enamus esinemisi on meil välismaal. Eestis on väga palju asju, mida juba intuitiivselt hakkad teistmoodi jälgima ja tegema. Mingi selline kultuuriline taust või kontekst on nii tugev. Aga seda ma näen pigem hoopis väga hea ja huvitava võimalusena leida teistsugune avanemine. Väga meeldiv.
Millised on teie varasemad kokkupuuted Kumuga? Kas on mõningaid meeldejäävaid näitusekogemusi?
Kui Kumu 2006. aastal avati, siis aitasin ka mina siin püsiekspositsiooni üles panna. Ei mäletagi, kuidas see täpselt nii läks. Sealt edasi töötasin lühikest aega hoidlas; aitasin kolida maalihoidlat Kumu uude hoonesse, parandasin raame ja kinnitasin konkse. See oli selline üliõpilase tööots, et renti maksta ja kiirnuudleid osta. Seega ma olen näinud ka neid teoseid, mis jäävad nii mõnikordki muuseumit külastava publiku eest varjatuks. Sellest ajast omandasin oskuse vaadata natüürmorti ning sellest tohutu naudingu saada. Kumus käin ka siiani regulaarselt.
Kui olulisena näete nüüdiskunsti- ja muusika valdkondade omavahelist ühendamist ning erialast koostööd? Miks? Ning milles see vöiks seisneda?
See on väga päevakajaline. Üsna tavaline on nähtus, kus kunstnik kasutab kõiki võimalikke meediume: muusikat, kujutavat kunsti, videokunsti, etenduskunste jne. Enamgi veel, see kunst omakorda seob sotsiaalse, kultuurilise, isikliku või miks mitte ka poliitilise ühtseks väljenduseks.
Teie muusikaproduktsioonil ja -esitlusel on ka selgelt tajutav läbi mõeldud visuaalne pool, mille lahendusi on loonud video- ja valguskunstnik Kristjan Suits. Miks ja mil määral peate oluliseks visuaalse elamuse sissetoomist oma publikule?
Meie puhul nii tugevat põimumist nagu eelnevalt kirjeldasin ei ole. Küll aga on Suits olnud pidevalt selle koostöö juures. Varemalt tegi ta Maarja töödele visuaalseid lahendusi ja oli üsna loomulik, et ta liitub ka käesoleva ettevõtmisega. Ning nii nagu meie muusika on olnud pidevas muutumises ja otsingus, nii on seda ka visuaal.
Peeter Laurits on võtnud hiljuti teie muusika kohta kasutusele üpris meeldejääva väljendi – “digitaalne uusšamanism”, viidates teatud seisundimuusikale, mis ammutab inspiratsiooni nii pärimusmuusikast kui ka kaasaegsest elektroonilisest helikeelest. Kuidas te ise sellisesse määratlusse suhtute? Ning kui ettevaatlik peaks olema laiemal tasandil Eesti folklooripärandiga ümber käimisel?
Kuivõrd me ise oleme teadlikult hoidunud määratlemisest, peab leppima nende määratlustega, mis justkui ise tekivad. Peetri mõiste on väga tore. Üldiselt on folk minu jaoks midagi väga eemalepeletavat, pärimus ja mütoloogia aga mitte. Ma ütleks, et meie muusika tegeleb mütoloogiaga rohkem kui folklooriga.
Millised on teie plaanid oma loomingulises tegevuses lähitulevikuks? Kas on oodata ka uut albumit?
Ongi vaja korraks seda küsimust arutada, aga ilmselt oleks mõistlikum seda esialgu omavahel teha.
Hetkel oleme veel mõnda aega ametis käesoleva plaadimaterjali mängimisega üle maailma.
Kumu blogi 