
Kui Milano kunstiskeene turistilõksuks loeti traditsiooniliselt Pinacoteca di Brerat, mis rabab turisti vanema kunstiajaloo esikümnesse kuuluvate meistrite ülitiheda kontsentratsiooniga, käis kaasaegse kunsti mänguliigat esindav Fondazione Prada 2015. aastal välja samaväärse kaardi. Prada moebränd sisenes teiste suurkorporatsioonide eeskujul 1990. aastatel rahvusvahelisele kunstiväljale suurkollektsionääri ja mänedžerina, mis etteaimatavalt lõppes kokkuostetud kunstile kodu rajamisega. Milano vanas mahajäetud tööstuskvartalis Largo Isarcos valmis kunstikeskus kogumahus 19 000 ruutmeetrit, millest näitusepinda on 11 000 ruutmeetrit. Prada kunstikeskusel on Milanos kaks tõmbenumbrit – Rem Koolhaasi ja OMA büroo arhitektuur ning kaasaegse kunsti meganimedest koosnev väljapanek. Viimane ei erine oluliselt teise äriimpeeriumi omaniku François-Henri Pinault ekspositsioonist tema kahes Veneetsia muuseumis. Sellel, mida kassid kunstiturul ostavad, on suuri kokkulangevusi – kindlasti saab investeeringute osaliseks staarikeskne, keeruliste taustadega ja sageli vastikute isikutega seotud kunst, kindlasti installatsioon, kindlasti Jeff Koons, kindlasti Damien Hirst ja teised YBA kesktormajad, Louise Bourgeois, USA kunstiskeenelt 1960. aastate avangard, kes ühtlasi hoolitseb videoklassika eest, hulk New Yorki koondunud rahvusvahelisi nimesid jne.

Fondazione Prada Milano (FPM) keskus pakub kogutud staaridele sellist ülesvuntsitud keskkonda, kus disaini ja arhitektuuri embuses kaotab vaataja võimaluse neis kahelda. Rem Koolhaasi projekteeritud tornmuuseum on üks väheseid uusehitusi krundil ja on toonud arhitektile palju tunnustust. Torn jääb meelde tohutuid seinapindu hõlmavate klaasvitriinidega, kust avaneb vaateid Milanole ja Alpidele. Hoone on rajatud suuremõõtmelist ruumilist kunsti silmas pidades, väikevormidele on koht leitud vanades 20. sajandi algusest pärit vabrikuhoonetes. Largo Isarco krooniks on 24-karaadise lehtkullaga kaetud viiekordne ehitus, mis särab üle linnaosa ja tagab moebrändi vaimse kohaloleku talle sobiva ekstavagantsuse kaudu. Kuivõrd isegi vihmaveetorud on kullatud, pole säravas rüüs ühtegi auku.


Kumu ja Valge Kuubi inimeste sõidu sihiks oli Luc Tuymansi kuraatoriprojekt „Sanguine. Luc Tuymans on Baroque”, mis hõlmas näitusepindu mitmes FPMi hoones. „Sanguine’i” teemaks on barokk ja kuulsast maalikunstnikust kuraator laiendas baroki paradigmat igas võimalikus suunas. Tuymans sidus 17. sajandi kunstnikega eriilmelise kaasaegsete kunstnike ringi ning ei kohkunud tagasi otseste kõrvutuste ja võrdluste ees. Teema pakkus meile huvi, kuivõrd kunstiklassikasse kuuluvate autorite ümbertõstetest kaasaegse kunsti väljale ja vastupidi on saanud populaarne praktika. See meeldib vaatajaile, kes saavad variatsioonist vana-uus pidepunkte kaasaegse kunsti hindamiseks ja muuseumitele, kes saavad võimaluse laiendada oma tööde suhtelist, ajaloolist väärtust. Kanoniseeritud klassika esindab vaataja jaoks just sedasorti väärtuste süsteemi, mida ka üksik persoon on valmis tunnistama. „Sanguine’i” barokikontseptsiooni kohaselt genereerivad tööd psühhoseksuaalseid dünaamikaid vaataja ja kujundi vahel ja vaatajast saab eeldatavasti vuajerist, mis ongi väga baroklik.



Kaasaegsete kunstnike loetelu „Sanguine’il” on pikk ja puudutab väga suuri nimesid, kes kõik on andnud nõusoleku ennast historismi paistel eksponeerida. Vanu kunstistiile tuleb sellelaadse projekti jaoks kaasaegselt tõlgendada – Tuymans taandas baroki tunnustele, millega kaasaegsed kunstnikud paremini haakuvad. Tähtsat rolli mängib vägivaldsuse teatraalse loomuse avamine, oma osa on visuaalsel analoogial, tekitades selliseid paare nagu Michaël Borremans ja Caravaggio, On Kawara ja Jacob Jordaens jne. Tuymansi stsenaariumi keerukusse tungimata osutan internetile, kust loen, et Tuymans järgis hoolikalt psühhoanalüütilist liini, seda barokist kaasaega maandades, kus kunstnikud oma akadeemiates seda omandada üritavad. Näitus kõneleb kuraatori uurimusliku töö ja intuitiivse, idiosünkraatilise külje põimumisest ning absoluutselt kõik kõrvutused, vastandused jt võtted toimivad hämmastava täpsusega. Iga töö on täpselt omal kohal, suure ja väikese kunsti vahelised erinevused kaovad, haige, kirgedest ja nägemustest vaevatud inimkond on kandikule asetatud ja iga kunstnik räägib oma lugu. Kui keegi sinnakanti juhtub, siis „Sanguine” on avatud veebruari lõpuni.
Eha Komissarov








„Sanguine. Luc Tuymans on Baroque”
18. oktoober 2018–25. veebruar 2019
Fondazione Prada
Largo Isarco, 2
20139 Milano