Keskendudes kindla paiga iseloomule ja valides enda jaoks õige kadreeringu, toob kunstnik nähtavale foto või videona talletatud ruumide meeleolu ja iseloomu. Krista Möldri loomingut iseloomustab tuginemine intuitsioonile ja oma nägemismeele usaldamine – peene psühholoogi kombel käib ta ruumiga ümber, otsides selle tugevusi ja nõrkusi ning jäädvustades seda minimalistile omase klaari käekirjaga. Kuigi fotodel pole näha inimest, on Möldri valitud paigad inimesekesksed ja asustatud ning loodus mitte metsik, vaid urbanistlike mõjudega. Inimese puudumine tähendab siin seega pigem tema kaadrivälisust ehk kohalolu laiemas pildis kui see, mis fotona jäädvustatud. Nii on jäljed mõtestatud tegevusest näha nii muuseumi hoidlates üles pildistatud teoses „Toast lahkumata“ (2016) fotodel. Puuduvaks inimeseks võib olla nii muuseumi koguhoidja kui ka maastikuarhitekt linnakeskkonnale iseloomuliku loodusvaate taga, aga see võib olla ka ebamäärasem ja abstraktsem – kunstnik kaameraga viibib kohal ja uurib paika, mida kellegi teise käsi on juba kujundanud. Möldri teoste puhul võib küsida, kas olulisem on kaadris või sellest väljas olev, kuid vaevalt sellele ühest või ainuõiget vastust saaks anda.
Kumu blogi 