Enne Esimest maailmasõda oli Jaan Koort üks pikemalt Prantsusmaal õppinud ja töötanud Eesti kunstnikke. Nagu mitmed teisedki Peterburis õppinud Eesti kunstnikud, lahkus Koort sealsest kunstikoolist 1905. aastal, kuid ei peatunud pikemalt Soomes.
Koorti peamine loomeala oli skulptuur, kuid Pariisi aastatel huvitas teda samavõrra maalikunst ning ta katsetas ka kirjanduse ja muusikaga. Suhteliselt kiiresti suutis ta saavutada prestiižikate kunstinäituste žüriide heakskiidu, esinedes oma teostega Société National des Beaux-Artsi näitustel (1908, 1909, 1911) ja Sügissalongis (1909). Van Goghi, Gauguini ja Cézanne’i retrospektiivide (1905, 1906, 1907) ning 1905. aastal Sügissalongis esinenud foovide mõjul eemaldus Koort akademismist ja naturalismist. Skulptorina vaimustus ta eriti Auguste Rodini hilisemast loomingust, mida ta tõlgendas sümbolismina, „elu müstika” avastamisena. Sümbolistlikeks võib lugeda Koorti esimesi Pariisis valminud skulptuure, aga sümbolistlikud olid ka Koorti kirjutatud novellid ja luuletused.
Sarnaselt mitme teise noore Eesti kunstnikuga tundis Koort erilist tõmmet Norra poole. Sealne põhjamaine loodus, norralaste rikkalik rahvakultuur ja iseseisvuse saavutamine äratasid eestlases imetlust. Koort oli juba 1907. aasta kevadel jõudnud Norrasse, kus ta teenis suve jooksul elatist põllutöölisena, kuid sai ka võimaluse süveneda kohalikku loodusesse ja kunsti.
Käesolev „Norra maastik” esindab kogemusi, mida Koort oli saanud Prantsuse ja Norra uuest kunstist. See teos on kaugel naturalismist. Üldistatud väheste detailidega lõik loodusest on maalitud jõuliselt ja pastoosselt. Värvimasside ümardatud vormid ja voolavad rütmilised jooned näivad elavat oma elu, mis sõltub loodusest vähe. Koorti maaliloomingus on nähtud van Goghi ja Munchi mõju, kuid Koort on neilt õppinud eelkõige värvide vabadust, vähem aga nende teostes valitsevaid meeleolusid. Koorti loodusetõlgenduses võib näha talupoeglikku lihtsust ja enesekindlust.
3. veebruarini 2019 saab teost näha näitusel Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis Kumu suures saalis.
Lugege ka Kristjan Haljaku näitusearvustust, mis ilmus 10.01.19 ajalehes Postimees.
Kumu blogi 