Saame tuttavaks – Anders Härm, näituse „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]“ kuraator

1. novembrist on Kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti galeriis avatud Eha Komissarovi ja Anders Härmi kureeritud näitus „Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]”, mis seadis eesmärgiks kaevuda kümnendi süvakihtidesse ning heita valgust varju jäänud, unustatud või kultuurimälus kaduma läinud teostele. See ambitsioonikas projekt on osa EV100 suuremahulisest kunstiprogrammist ning Kumu enda 1990. aastate kunstile pühendatud uurimisprojektist „Müütilised/materiaalsed üheksakümnendad”. Palusime näituse ühel kuraatoril Anders Härmil näitust ja 1990ndate kunsti klassikat veidi oma pilgu läbi tutvustada.

Miks oli vaja järjekordset näitust 1990ndate kunstist ning mida uut oma näitusega sellesse diskussiooni koos Eha Komissaroviga lisada soovisite?

Ühelt poolt oli see näitus ju Kumu initsiatiiv eesmärgiga valmistada ette üheksakümnendate kaasamist (ajutiste) püsiekspositsiooni(de) kujul muuseumi põhiekspositsiooni, teisalt minul jälle jäi peale näitust „1995” EKKMis siiski ühteteist kripeldama. Teatud mõttes oli „1995” rohkem arhiivinäitus kui „Salatoimikud”, see keskendus ühele aastale ja selle raames eelkõige sündmustele nagu I Saaremaa biennaal või Eesti esimene feministliku kunsti näitus „Est. Fem“, teatud fenomenidele nagu Jaan Toomiku plahvatus rahvusvahelisse kunstimaailma või alternatiivse klubikultuuri intensiivistumine, mis peaasjalikult tiirles EKA pidude ja Heveni bändide ümber. Samuti käsitlesime just vallandunud raju „kuraatorisõda” konservatiivide ja radikaalide vahel. Koos kaaskuraator Hanno Soansiga olid meil juba ette olemas teatud teemapeatükid ning me lihtsalt valisime teoseid, millega neid täita.

„Salatoimikud”, vastupidi, sai alguse teostest. Me hakkasime Ehaga ühest otsast kaevama ega teadnud täpselt kuhu me välja peaksime jõudma. Enne arhiivitöö algust leppisime kokku kahes kindlas fookuspunktis: esiteks siis teosed, mis on unustusehõlma vajunud ja teenimatult vähem väärtustatud üheksakümnendate kunsti põhinarratiivi kontekstis; teiseks laiem audiovisuaalkultuur, mida pole kunstimaailma teadvuses kunagi päriselt kodustatud (Rühm +0, TUKK, Sarneti ja Paku koomiksid), kolmandaks teatud oluliste kunstnike nagu Jaan Toomik, Ene-Liis Semper, Toomas Volkmann, Peeter Laurits, Mark Raidpere jt loomingulised alguspunktid ning neljandaks tegelased, kes polnud meie arvates kunstnikuna niivõrd väärtustatud nagu nt Hanno Soans, kes on eelkõige tuntud kuraatori ja kriitikuna, kuid kelle performance’id ja videod moodustavad vägagi selgepiirilise loomingulise terviku, mis on ajastu kontekstis ka väga olulised. Ning alles seejärel hakkasid paika loksuma teemaplokid, ehk siis viis kuidas see näitus toimima hakkaks. Kui põhijõujooned olid paigas tuli muidugi juba ka töötada teistpidi, ehk siis otsida täiendavat sisendit teatud plokkidesse, mistõttu mõned teosed ja autorid jäid paratamatult antud valikust kõrvale.

Väga naljakas oli lugeda nt Rebeka Põldsami kriitikat, kes ühelt poolt kiidab seda, kuidas Soansi loominguline portree või Tristan Manni (aka Toomas Volkmanni) varajane ja suuresti unustatud looming on näitusel hästi välja joonistatud ja teisalt kurdab, et ikka paljud olulised kunstnikud on näituselt välja ka jäänud, samas kui mõned on kaasatud mitme tööga. Ilma viimaseta ei saa olla esimest, sest Kumu pole kummist, kuigi me võibolla isegi suutsime seda täita efektiivsemalt kui esmapilgul üldse võimalik tundus. Eriti rahul olen ma Martin Pedaniku „Lindude” lahendusega Kumu aatriumi kõrgustes. Tegelikult me tahtsime neid üheksakümnendate kunstikogemuse aistinguid taaselustada, ja kui lugeda Janar Ala arvustust, siis tundub, et see läks meil äkki ka korda.

Minu jaoks oli hästi oluline ka kommertsperformance’i kui fenomeni kaasamine diskussiooni. Mulle tundub, et seda on ikkagi paljuski ignoreeritud, kohe üheksakümnendate järel oli teema võibolla pisut liiga piinlik ja tellimustöid ning meelelahutust justkui ei oleks sobilik tõsiselt käsitleda. Üks oluline töö selles kontekstis jäigi näituselt välja, sest kunstnikul oli sellepärast jätkuvalt piinlik ja ta keeldus seda lihtsalt näitamast, mida me muidugi respekteerisime. Teisalt mõned neist aktsioonidest ei olnud kunstiliselt üldse nii kehvad, vaid olles toonases mõttes väga hästi rahastatud, võimaldasid kunstnikel oma ideid võrdlemisi suurejooneliselt teostada.

Mis on sinu arvates 10 teost, ilma milleta ei ole võimalik kirjutada eesti 1990ndate kunsti ajalugu?

See on täiesti võimatu ülesanne, mistõttu vastan sellele siis nii:

1. Jaan Toomiku „16. mai–2. juuni”, 1992 ; „Tantsides koju”, 1995 ; „Päike tõuseb, päike loojub”, 1995; „Isa ja Poeg”, 1998 ; „Vaade“, 1997. Olen väga rahul sellega, et viimase käesoleva näituse raames taastasime ja esmakordselt Eestis ära näitasime.

2. Ene-Liis Semper „Untitled I”, 1996 ; „FF/REW”, 1998 ; „Fundamental”, 1997; „Tugevama õigusega”, 1998 ; „Oaas”, 1999 (koos Kiwaga).

3. Kai Kaljo „Luuser“, 1997

4. Raoul Kurvitz – sisuliselt kogu tema personaalnäitus „Sümfoonia Si-bemoll” Kunstihoones 1999. Sellest näituselt meil ka väljas tema „Ahistaja päevikud”.

5. Mark Raidpere „Io ”, 1997.

6. Marko Laimre „Jagatud territooriumid”, 1995 ; „Sugarfree”, 1996 ; „Punane nool”, 1996; „Lily”, 1996 ; „Verelilled”, 1999 . „Lily” jõudis selle näitusega Eesti Kunstimuuseumi kogussegi ja „Punane nool” sai samuti läbi valu ja vaeva lõpuks taastatud; täiesti hullumeelne rekonstruktsioon kunstnikult.

7. Jüri Ojaver „Nišš. Image”, 1994; „Olematu kalmistu”, 1994; performance „Kultuur. Kapital. Tugi”, 1998. Jällegi suur heameel, et viimase jälje suutsime vormistada ka eraldiseisvaks teoseks käesoleva näituse raames.

8. Ando Keskküla „Hull büroo”, 1997 ja „Hingus”, 1999 . „Hullu büroo” rekonstruktsioon oli ilmselt kõige hullumeelsem ettevõtmine selle näituse raames. Ja jällegi jõudis teos ka EKMi kogusse.

9. Eve Kiileri „Estonian Home” 1992/1993 ja Peeter Linnapi „Suvi 1955”, 1993.

10. Siin on kõik need, keda ma täiesti teenimatult ei ole saanud veel nimetada:
Mare Tralla „Come. Rel. Int”, 1995 ; „Kiss”, 1996; „Second Hand Lovestories”, 1996 ; „Laula minuga”, 2000.
Jasper Zoova „About Vremja ”, 1996.
Hanno Soans „Backdoor Performance”, 1998; „My Books About Kickboxing”, 1998, „Private Dancer”, 1999.
F.F.F.F „F-files ”, 1998 & „Minu miljonidollari nägu”, 1999.
Peeter Allik „20. sajandi saladused” , 1995-1998.
Kiwa „Paradisco” ja „Süütus katku ajal”, 1998.
Marko Mäetamme „The Chemistry of Me Supernatural”, 2000;
Kaido Ole „Pallpead. Kohtumine reaalsusega”, 1999.
Anu Juurak „Ekspress”, 1996; „Lift”, 1997 ; „Tsoon”, 1998.
Mari Laanemets „Vanaisa”, 1997.
Jasper Zoova & Tarrvi Laamanni „TLL/EZE”, 1999.
Liina Siib „Desidentifikatsioon ”, 1995 & „Süütuse presumptsioon I-II”, 1997.
Toomas Volkmanni portreede seeria 1994.
Destudio kogu algusaegade looming.
Mart Viljus „Kui on tähtis silma paista”, 1992 ning „Must subjekt”, 1994.
Raivo Kelomees & Sven Kivisildnik „Kodumaa uudised ”, 1996.

Seda rodu võiks muidugi jätkata – võibolla mitte lõputult, aga ikka pikalt veel.

Olulisim teema, millest seni 1990ndate kunsti kontekstis üle/mööda vaadatud on?

Ma arvan, et see teema ongi kommertsperformance. Teine teema on vahest meeskunstniku autoripositsiooni nihe koos mehe kujundi muutumisega, mille samuti „Salatoimikutes” välja toome.

Ja lõpetuseks – kui saaksid üksikule saarele kaasa võtta ühe näituse – ükskõik, kas enda või kellegi teise tehtud, tegeliku või kujuteldava –, siis mis see oleks?

Udo Kittelmanni kureeritud Alexander Kluge, Thomas Demandi ja Anna Viebrocki näitus „The Boat is Leaking. The Captain Lied”, mida ma nägin Veneetsias Fondazione Pradas 2017. Üks viimaste aastate võimsamaid kunstielamusi üldse ma arvan. Teine, mis võiks kõne alla tulla oleks „Duchamp. Man Ray. Picabia. The Moment Art Changed Forever”, mis oli Tate’is 2008 ja see oli Jennifer Mundy nii kuraatoorne kui ka logistiline meistriteos. Väga võimas kogemus, mis näitas, milline võib üks uurimuspõhine näitus olla ja kuidas on võimalik teoseid kontekstualiseerida ning demonstreerida nii kunstnike sõpruskonna loomingulisi ristumisi kui ka allakäiku, luua seoseid ja neid näitusesaalis lihtsate vahenditega demonstreerida. Paljud head näitused mõjuvad intellektuaalselt, paljud head näitused mõjuvad afektiivselt, aga kõige paremad näitused panevad tööle süljenäärmed: intellektuaalse naudingu, afektiivse seisundi ning otsese kehalise reaktsiooni kombinatsioonis juhatatakse sind iha epitsentrisse: sa oled Asjale nii lähedal kui võimalik ja ometi ei saa sa seda lõpuni kätte.