NÄDALA TEOS: Inessa Josing. It’s so easy to be an artist

Inessa Josing tuli eesti kunsti kõrvaluksest. Enne seda kui Manifesta kuraatorid teda 1998. aastal mainekale rahvusvahelisele biennaalile esinema kutsusid, oli ta esinenud ainult Ants Juske kureeritud näitusel „Eesti kui märk“ (1996). Tema installatsioonid sündisid Viru tänaval „Kanguri“ teksapoe aknakujundustena ning dialoogis ajakirjanduse ja publikuga, kitši, campi, gay-esteetika ja sotsiaalkriitiliste teemadega. Sisenedes stilistina oma ühtaegu käredate ja imalate, ajakirjanduslike ja muinasjutuliste narratsioonidega kaasaegse kunsti väljale, mida valitsesid kontseptuaalsed lahendused ja sageli ülespuhutud intellektuaalsus, võttis Inessa Josing positsiooni, mis võimaldas tal ühelt poolt muiata kunstniku iseteadva rolli üle ja samas keelduda ka selle vanamoelisest romantiseerimisest. Kui publik on mikihiired ja barbid ja kenid ja läbi-ja-lõhki plastik, siis on seda ka kunstnik. Josing pakub meile kunstniku portree ideaalse väikekodanlasena. Kui parafraseerida Harry Liivranda, siis „It’s so easy to be an Artist“ (Kunstnik olla on nii lihtne, 2000) näitab peeglit kunsti silmakirjateenritele.