1990. aastate juhtivat feministlikku kunstnikku Mare Trallat iseloomustas kirglik love-hate suhe meediatega, arenedes hiljem välja paindlikeks, sünteesialtideks käsitlusteks. 1996 töötas Tralla välja vabaks eneseteostuseks sobiva meediapersooni – ilge naisterahvas, kes asub väljaspool norme. Kui 1990. aastate lõpul sai Trallast internetikunstnik, kes digitaalse tehnoloogia vahendusel võis ehitada vaatajale reageerivaid ja osalemiserutust pakkuvaid installatsioone, ei unustanud ta oma naisekuvandit. Interaktiivne installatsioon „Laula minuga“ (2000) keerleb Eestile omase ühislaulmise ja selliste rahvuslike lemmikmeloodiate ümber, mida sobis laulda nii kirikus kui joomalauas viinaklaasi taga. Teoses „Laula minuga“ on menetluses 18 erinevat rahvaliku laulu „Kungla rahvas“ versiooni, mis kõik eri kõrgustel Tralla poolt sisse lauldud. Supeltrikoos ja ujumismütsis Mare põhjal tehtud arvutianimatsioon jätkab ilge naisterahva traditsioone, kes seekord seisab lauluväljakul laulukaare ees ja esitab „Kungla rahvast“. Sõltuvalt sellest, millisel kõrgusel häälega mikrofoni lauldakse, valib arvuti ühe laulu 18 versioonist. Laulva Marega juhtub pidevalt metamorfoose – tema järgi on kloonitud teised laulvad Mared, kes väikseid lauljate ansambleid moodustades rändlevad ja hõivavad laulukaare eri tasandeid.
Kumu blogi 