Eesti on täis paganlikke hiisi ja ohvrikive, millega on seotud legende ja uskumusi ning mille kuulsus ulatub tänasesse päeva. Üks neid on Kaavere nn lesknaiste ohvrikivi. Muistend räägib, et kord suure põua ajal palvetanud kolm samanimelist lesknaist ohvrikivi juures. Nende pisaraist moodustus allikas, mis hakkas kivi alt välja voolama, andes vett inimestele ja põldudele. Süžee esmase lahenduse leidis Kristjan Raud 30. detsembriga 1926 dateeritud pliiatsijoonistuses (vt Eesti Kunstimuuseumi digikogu). Selles raamistavad leinavate naiste gruppi kummaltki poolt puud, mille tüvedes kajab vastu figuuride rütm. Joonistuse ja temperamaali vahelisse ajavahemikku jääb vähemalt viis muistenditeemalist akvarelli-guašitehnikas eskiisi, milles kunstnik otsib värvilahendust, varieerides rohelise, sinise, punase ja pruuni akordi. Juba eskiisides jättis ta ära metsaviiru tagaplaanil, temperamaalis aga ka puud külgedel, asendades need nurgeliste, otsekui tahutud pilvedega ja ohvritulest kerkiva suitsujoaga sinitaeva foonil. Vaid ülal paremal paistab veidi rohelist lehestikku. Temperamaalis on koloriit tõsinenud, kadunud on värvilised tanud-seelikud, punane värv on taandunud tulekeeleks ja rüüpalistuseks ning pikkadesse tumedatesse ülekuubedesse riietatud skulpturaalne naistekolmik on muutunud rituaalsemaks ja monumentaalsemaks. Maalil “Ohver” (1935) nähtavad erinevas suunas kallutatud pead ümarates tanudes ja eri moel kokkupandud kämblad väljendavad palve- ja leinaseisundeid väärika diskreetsusega.
Kumu blogi 