6. juunist on Kumu kaasaegse kunsti galeriis avatud näitus „Ekraani arheoloogia“, mille kureerisid Eha Komissarov ja Triin Tulgiste. Näitus on rahvusvaheline edasiarendus kuraatoriprojektist „Ekraani arheoloogia. Eesti näide“, mis toimus 2017. aasta sügisel Brüsselis Bozari kunstikeskuses Eha Komissarovi kureerimisel. Brüsselis lähtus väljapanek Eesti kui innovatiivse e-riigi kuvandist ja kaasas kunstnikke, kes näevad oma rolli reaalsuse siirdamises virtuaalselt kujutletavasse ja sotsiaalsesse ruumi. Kumus toimuvat näitust täiendavad rahvusvahelise kunstnikegrupi teosed, mis mõtestavad lahti uuest vaatenurgast selliseid teemasid nagu digiturvalisus, ekraani ja ajaloolise tehnoloogia suhe ning visuaalkultuuri kriitika. Maarin Mürk uuris neljalt näitusel osalevalt kunstnikult – Paul Kuimetilt, Taavi Suisalult, Timo Tootsilt ja Ivar Veermäelt – mis on nende suhe ekraaniga ning kuidas nad oma teost selle näituse kontekstis mõtestavad.
Kuidas te mõtestaksite enda jaoks “ekraani arheoloogiat”?
Timo Toots: Minu tööga haakub see iseenesest väga hästi, see kirjeldab just sellist digitaalses mudrus tuhnimist, väljakaevamist, mis siis selle telefoni sees ikkagi leida on – mõned lagunenud müürid on veel püsti ja siit-sealt on vaja seal tolmu puhastada jne. Nii et märksõna “arheoloogia” sobitub Memopoliga väga hästi.
Kuidas tajute oma teose esitamise erinevust Bozaris näituse “Ekraani arheoloogia. Eesti näide” ja nüüd Kumus sama näituse edasiarendatud versiooni kontekstis?
Taavi Suisalu: Ruumi mõttes on siin ikka hoopis teine asi. Minu töö puhul on mastaap väga oluline, Bozaris oli see ehk isegi liiga inimmõõtmeline. Kumus on see nüüd lõpuks üleelusuurune.
Aga kontseptuaalses plaanis – Bozari näitus oli selline “Eesti kui edumeelse tehnoloogiamaa” esindusnäitus?
Taavi Suisalu: Mina väga ei taju, kuna eelmine aasta olin ühe teise tööga Europarlamendis ja nüüd Euroopa Keskpangas, need on veel rohkem sellised digi-vapilooma esindusnäitused olnud. Bozaris avati “Ekraani arheoloogiaga” koos ka meediakunstilabor, nii et mina mõtestasin pigem sedapidi.
Paul Kuimet: Minu tööd on näidatud päris mitmes kohas, siin majas KUFFi festivalil, EKKMis, Tartmusis, Berliinis ja nüüd siin. Võib-olla vahe on selles, et ilmselt sellel näitusel siin käib natuke teistsugune publik kui näiteks EKKMis?
Sinu töö satub nüüd muidugi kõige otsesemalt Kumuga dialoogi mitmes mõttes, olles eksponeeritud originaali kunagise asukoha nö pea kohal.
Paul Kuimet: Seda ka, jah.
Kui ma siin näitusel ringi käisin, siis jäi mulle tunne, et isegi kaasaegse kunsti näituste kontekstis oli kummastav näha ainult sellist ekraanide labürinti.
Paul Kuimet: Võib-olla on siin näitusel mingit sellist meeleolu, et kui kerida 20 aastat tagasi, mil meediakunst oli oma populaarsuse tipul – äkki see on natuke sellisena koostatud näitus. Võib-olla see räägib kuidagi meie ajast?
Paljud tööd löövad vaatajat ikkagi ka füüsilise mõjuga, Taavi juba enne mainis oma töö puhul mastaabi olulisust. Võib-olla Paul, sinu enda töö on kõige rohkem dialoogis ekraani kui sellise evolutsiooniga.
Taavi Suisalu: Mulle tundub, et mitmeski töös on ekraan siin esitlusformaat. Minu töös on ka performatiivsed aspektid ja seega muutub see justkui dokumentatsiooniks. See ei ole mõeldud filmina. Ivar, sinu töö puhul ka, et kuigi sul on palju ekraane, siis see minu jaoks räägib vähem ekraanidest ja rohkem kuidas seda füüsilist ruumi digitaalseks ajada.
Ivar Veermäe: Seda küll, jah.
Taavi Suisalu: Ma ei taju, et see mingi laiem trend oleks, aga kui ma enda tööde peale mõtlen, siis ekraani formaat võimaldab tehniliselt keerukaid asju mõistlikult esitleda. Võib-olla töö toimub hoopis kuskil maastikul, aga ekraani kaudu sa leiad vormi, millega see tuua näitusesaali.
Ivar Veermäe: Minu töö puhul on ruumiline situatsioon Kumus näitamisel hoopis teine. Töö ise räägib erinevatest monumentidest, hoonetest, millestki, mis toodavad ühistunnet või ressursse kellelegi. Minu nurgasaalist avaneb ka Tallinna vaade, mis sobibki tööga väga hästi sisuliselt kokku. Seega on see töö siin hoopis muud kui Bozari näitusel, vaade tekitab mingi lisakihi.
Timo, Memopol 3 oli just äsja publiku ees aga hoopis Tallinn Art Weekil (TAW) – kuidas sina tajud kahe esitamiskoha erinevust?
Timo Toots: Erinev kontekst muidugi mõjutab. Ruumiline situatsioon oli seal hoopis teistsugune – Noblessneris oligi see võib-olla selline nagu ma vaimusilmas ette kujutasin, aga muidugi annan endale ka aru, et päris selline nagu minu peas ei saa see kunagi üheski kohas olema. See on ikkagi eksponaat, mis käib institutsiooni-pidi. Samas sisulist toimimist see erinev eksponeerimiskoht ju ei mõjuta. Kuna masina käivitab ikkagi publik, siis võib-olla on see siin ka laiem, mitte nii teadlik festivali-publik, kes oli TAWl.
Tundub, et ekraan on kaasaegses kunstis asendamatu, kuraator Eha Komissarov võrdles seda oma saatetekstis maalikunsti keskse rolliga 20. sajandil. Millised aga on teie jaoks nö ekraani piirid, mida ta ei võimaldada?
Timo Toots: Ma arvan, et mina toimetan vägagi just selle piiri peal. Memopol ongi justkui nutitelefoni füüsiline vorm, midagi, mis on sealt ekraanist välja imbunud. Toimimisloogika on sarnane – sa pead kõigepealt end kuhugi registreerima. See on nagu igapäevase elu füüsiline väljendus, katse ekraanist väljuda (kuigi lõpuks on ikkagi üks ekraan vastas). Mulle on väga oluline see füüsiline-ruumiline vorm, et tasakaalustada meie igapäevaelu. Meil on ju kehad tegelikult ikka veel alles ja kuigi me kasutame neid üha vähem, siis impulsid kehade kaudu on ikkagi väga tugevad. Sealtkaudu on võimalik signaale saata teistele tasanditele.
Taavi Suisalu: Mulle pakub viimasel ajal huvi just see, et kõik, mida ekraanil näeme, ei ole ainult mahamängimis-seadmes, vaid sellel võib olla mingi reaalajas toimiv ulatus ka ruumi. Nö telekineetilisus tuleb ikkagi kaasa. „Maastikel ja portreedel“, mis mul siin näitusel väljas on, seda telekineetilist asja otseselt ei ole, aga see ei ole ka valmis asi. Siin näeme algoritmi, mis on külastajast sõltuv. Niikaua kui ruumis on mingi liikumine, juhtub ekraanil midagi. Seega ka see teos laieneb justkui liikumisse, ruumi. Sealt edasi võib olla aga juba mitu punkti konkreetses ruumis, mis mõjutab ekraanil toimuvat. Selle näituse kontekstis ma tajun, et ekraan on pigem nagu postament, ta muutub nähtamatuks.
Paul Kuimet: Ma ikkagi siin vahepeal rõhutaksin üle, et me räägime küll üldiselt mingi (liikuva) pildi edastamisest, aga kõik meediumid selle sees on ikkagi väga erinevad asjad – digitaalsed meediumid, ekraanid, projektsioonid, filmiprojektsioonid. Mõnede kunstnike jaoks on need aspektid olulisemad, mõnede jaoks vähemolulisemad.
Taavi Suisalu: See töö, mis mul praegu Frankfurdis näitusel väljas on („Digitaalne fossiil II“, 2017), seal on kolm telerit. Seega muutub ekraan ise skulpturaalseks asjaks – objekt libiseb üle kõigi kolme ekraani, nii et ta on kokkuvõttes üldse kuskil vahepeal, ekraanid kaovad justkui ära. Kui sa hakkad neid ekraane juba kuidagi ruumiliselt paigutama, siis tuleb muidugi jälle sisse ruumi-illusiooni aspekt.
Paul Kuimet: Kui see oleks projektsioon, siis see oleks hoopis teine asi, kuna projektsiooni valgus on olemuselt efemeersem kui ekraan objektina. Aga kui see sinu objekt kaob ära kahe ekraani vahel…
Taavi Suisalu: Minu jaoks see objekt just seal asubki! Ja telekad muutuvadki postamentideks. Ühes teises töös oli mul seinal kaks telerit ja siis juhtub sama efekt – teler kaob ära, sest sa hakkad seda pilti jälgima. Paus oli vahel ja vaataja täidab selle ise.
Ivar, kui ma mõtlen sinu töö esitamise peale – sa oled valinud muuhulgas ka hästi argised ekraanid, väikesed monitorid. See on selline hõredaks jäetud eksponeerimisviis, miks sa selle nõnda üles ehitasid?
Ivar Veermäe: Mulle on sageli tähtis ekraan kui vahendaja, millel on oma mõju. Vahel ma kaotan ta, aga siin töös ma tahangi, et see just oleks rohkem esil. Töö põhiosa tegeleb kolmemõõtmelise ruumiga ja ekraani näol on see jälle muutunud kahemõõtmeliseks. Samas see kolmemõõtmeline ruum tekitab enda taju, mis on veidi võõristav, aga samas tuttavlik – nagu ka need objektid, millega ma seal tegelen, ka neil kõigil on kahetine mõju. Näiteks Süürias olnud võidukaar, mida enam ei ole, aga mida üks Oxfordiga seotud grupp skaneeris kolmemõõtmeliselt sisse ja taastootis siis 3D masinlõikurite abiga. Minu jaoks jäi lahtiseks, miks nad seda tegid, tundub, et see oli suures osas enesepromo. Muidugi tore, et nad seda tegid, aga see, kus ja kuidas nad seda esitlesid, tundus olevat eelkõige institutsioonile ressursside otsimise teenistuses. Teine asi, mis mind huvitab, on 3D ebaperfektsus. Tavaliselt on 3D perfektsem kui elu ise, kui mõelda näiteks arhitektuuri-renderdustele, aga mina tahan selle perfektsuse kõrvale mingit nihestust pakkuda.
Timo, Memopoli esteetilises lahenduses on päris palju retro-vaibi, külma sõja õhustikku. See teeb Memopoli ka natuke inimnäolisemaks, tuttavlikumaks – must, punane, pidulikud köied jne – siin on autoritaarsete režiimide barokki.
Timo Toots: Absoluutselt on! Väravas just üks külastaja küsis, et kui ma skännin oma passi, kas ma saan minevikku või tulevikku. Minu vastus on, et päris kindlasti minevikku. Idee on ikkagi selles, et võtta tänapäeva tehnoloogiad ja neid projitseerida minevikku ja vaadata neid siis tagurpidipeeglist, et kas see visioon, mis kunagi oli tulevikust, siis siin me nüüd oleme – kuidas see nüüd omakorda paistab. Mulle ulme väga meeldib ja eks sealt need impulsid ikka tulevad.
Milline aspekt ekraanide puhul teid kõige rohkem käivitab – vuajeristlik, jõustav (laialdaselt kättesaadav), spetsiifiline filtri loomine, selle distantseeritus?
Paul Kuimet: Kui kogu info jõuab praegu meieni läbi erinevate ekraanide – uudised, seriaalid, emailid, siis kuidas me saame kunsti kontekstis midagi teistmoodi kogeda? Kunstile jäävadki eelkõige suhted ruumiga, ja skaala erinevus. Minu puhul võib-olla siis ka see meediumi eripära ja sellega töötamine – mind huvitab muuseas kuidas analoogselt edastatud pilt erineb digitaalsest. Võib ehk öelda, et mind huvitavad formaalsed küsimused ja nende kaudu sisuni jõudmine.
Kunstile jäävad ilmselt ka nö väljatõsted, vaataja aeglustamine, mingile teatud “tükile” tähelepanu juhtimine?
Paul Kuimet: Keegi tuttav meenutas just, et ta oli olnud Béla Tarri filmi skriiningul, mis kestis kaheksa tundi ning inimesed vaatasid lõpuni selle. Kümme aastat tagasi jäi üle poole magama või läks minema. Mu tuttav seostas seda sellega, et inimesed on harjunud Netflixist vaatama tundide kaupa seriaale.
Kuidas teistele tundub, mis on kunsti roll ajajärgul kui ekraanid on kõikidel ja kõikjal?
Ivar Veermäe: Ruumilisus, ruumi-ekraani suhe, ajalisus. See, mis toimub kõikjaloleval ekraanil, selle kasutusaeg on väga lühike. Kunstile võiks jääda siis just see, et see ei ole kiiresti tarbitav, tuua tagasi aeglasem tarbimine. Teine võimalus on keskenduda ekraanile kui vahendajale, millel on oma agenda.
Timo Toots: Kunsti roll võiks olla mõtestada seda, mis meie ühiskonna ja inimestega toimub, läbi keha. Paljud protsessid on väga virtuaalsed, nö pilve peal ja natuke meile kättesaamatus kauguses, aga kunst võiks tuua neid siis ikkagi inimesele lähemale.
Aga kuidas võiksid teie tööd toimida ilma näitusesaali, valge kuubi toeta, olles näiteks esitatud Times Square’il teiste ekraanide seltskonnas?
Paul Kuimet: Ivar, kas sa enda töid näiteks kinos oled näidanud?
Ivar Veermäe: Osasid asju olen, siis on ka hoopis teine tarbimine. Enamus mu töid ei ole narratiivsed, neid ei pea punktist A punkti B vaatama.
Aga nad ikkagi vajavad ruumi, kus inimene läbi mingi riituse – ta tuleb ja võtab aega.
Ivar Veermäe: Institutsionaalne külg süvendab jah seda, et inimene jääks vaatama. See defineerib ära, et see on koht, kus vaadata.
Taavi Suisalu: Kunstitööd ikkagi vajavad jah mingit aeglustust või tähelepanuruumi.
Paul Kuimet: Võib-olla nüüd oleks huvitav midagi telekast näidata, kuna telekat keegi enam ei vaata enam eriti. See oleks nagu piraatraadio.
Taavi Suisalu: Ma ei mäleta, kes see tüüp oli, kes hakkaski oma teoseid nii levitama, et laenutas videokassette ja asendas filmid enda töödega, mingi kuraator sattus peale ja korjas ta nõnda üles. Ma olin just residentuuris Poolas meediakunstikeskuses WROs ja nemad alustasid 20 aastat tagasi ka nõnda, et neil on rahvustelevisioonis õhtuti oma programm. Tollal oli see konkurents vaataja tähelepanu eest muidugi hoopis teine, praegu ekraanide üleküllastus on nii massiivne, et sul peaksid olema hoopis teised strateegiad, kui sa tahad väljaspool kunsti konteksti nendega tegutseda.
Paul Kuimet: Kunstnikud ongi ju tundlikud just konteksti suhtes. Stan Douglasel oli kunagi projekt, kus Kanada televisioonis lasti reklaamide vahele tema lavastatud videoklippe, mis kasutasid küll reklaamitehnikaid, aga ei müünud midagi, tekitades seeläbi kummastava efekti. Meenuvad ka need erinevad, näiteks Times Square’il näidatud teosed, a la Alfredo Jaar, Jenny Holzer jpt.
Aga kas teid võiks huvitada minna ekraanidele, mis on mujal?
Ivar Veermäe: See on väga aeganõudev, kuna vaataja tähelepanu on nii lühike, nii et mina ei plaani teha à la Instagrami-kunsti.
Paul Kuimet: Eks kunstnike jaoks oleneb ka veidi sellest, et mida konkreetselt neile välja pakutakse. Loomulikult on Times Square’il või High Line’i kunsti-billboardil enda teoste näitamine atraktiivsem kui neli bussipeatuse ekraani kuskil obskuurses linnas. Mul oli eelmisel aastal projekt, kus sain kasutada Kasseli linnas 30 suuremõõdulist reklaampinda, aga asjale ausalt otsa vaadates kadusid need ikka suuresti muu müra vahele ära…
Taavi Suisalu: Aga näiteks Ats Parve töö “Pinhole Camera”, mis sõitis ühistranspordi bussis ringi – see oli selline ekraan avalikus ruumis, mis toimis väga hästi.
Kuna tehnoloogiate areng seostub alati ka teatud ohutundega ja teie kõigi töödes on mingi piiripeal-oleku moment olemas, siis lõpetuseks küsiksin, milline on teie lemmik või kõige rohkem muljet avaldanud apokalüpsise-stsenaarium?
Paul Kuimet: Ma tooksin välja Andris Feldmanise raamatu “Viimased tuhat aastat”.
Taavi Suisalu: Minul on tegelikult allergia maailmalõpu-teoste osas, üldjuhul üritan neid vältida. Igapäeva elu annab juba piisavalt ainet nende teemadega tegelemiseks, kunstilises võtmes neid kuidagi juurde kogemist ma ei ole küll harrastanud. Võib-olla on huvitav maailmalõpust mõelda selliselt, et see, kuidas asjad meile tunduvad, muutub. Näiteks, mis mõjusid omandab tehisintellekt. Pigem on huvitav võib-olla mingi faasinihe.
Ivar Veermäe: Mul ka kohe nagu midagi silmapaistvat ei tulnud pähe. Samamoodi, mingid alternatiivstsenaariumid on võib-olla huvitavamad – ma ei mäleta praegu autorit, aga selline lugu näiteks, kus oli ülekrutitud tehnika ülipositiivne areng, inimesed olid juba teistes galaktikates ja mis siis sai.
Timo Toots: Mul on palju lemmikuid, aga praegu tooksin välja ehk John Wyndhami raamatu “Trifiidide päeva”.
Kumu blogi 