Peet Areni „Aida tänav” (1921) on oma lihtsa motiivi, kuid murtud vormide väljenduslikkusega üks eesti ekspressionistliku kunsti paremaid näiteid. Kunstnik on kujutanud Tallinna vanalinna tänavat, vaategraafikas väga levinud ja seetõttu pisut ärakulutatud motiivi. Areni käsitluses on vaade vormilt põnev ja isegi humoorikas: majad taaruvad, viltuvajunud hooned loovad veidra ja pingestatud meeleolu, välgunoolena sööstab taeva poole punane vihmaveetoru. Suurtele säravatele värvipindadele vastandub salapärasest allikast tulev valgus. Tänaval sammub vana kepiga mees, kelle ees avaneda võiv uks on hetkel veel suletud.
Möödunud sajandi esimesel kümnendil Saksamaal tekkinud ekspressionism oli kunstivool, mis taotles jõulist väljenduslikkust. Kuigi mõned eesti kunstnikud olid Saksamaal ekspressionismiga kokku puutunud ka enne Esimest maailmasõda, levis see Eesti kunstis lühikese tugeva puhanguna vahetult pärast sõja lõppu 1919. aasta paiku. Sõja kaotanud Saksamaal valitses vaesus ja majanduslangus, seetõttu oli sõjajärgsete saksa ekspressionistide loomingus olulisel kohal ühiskonnakriitika. Kunstnikud kujutasid suurlinnade elu pahupoolt, mille hulka kuulusid nii sõjainvaliidid tänavatel kui prostitutsioon. Äsja väljakuulutatud iseseisvas Eestis valitsesid teised meeleolud, oma riigi ülesehitamise paatos. Seetõttu puudus siinses kunstis karjuv ühiskonnakriitika, ekspressionismi mõjud kunstis avaldusid mõõduka vormimoonutusena ja võtsid sageli dekoratiivse ilme.
Kumu blogi 