Sirje Runge 1970. aastate teosed on ühed vähesed geomeetrilise abstraktsionismi esindajad tollases – ja laiemalt sõjajärgses – Eesti maalikunstis. Ehkki ruumiproblemaatikaga – ruumisuhete kujutamise, konstrueerimise, analüüsiga – tegelesid 1970. aastatel ka mitmed teised kunstnikud, kasutati selleks pigem muid (ruumi käsitlemiseks paindlikumaid ja kaasaegsemaid võimalusi pakkuvaid) meediume: graafikat, fotot, arhitektoone ja objekte. Runge maalid muudab erandlikuks asjaolu, et nende lähtepunkt ei ole mitte Eesti maalikunsti arengulugu, vaid ühest küljest tollal arhitektide ja disainerite arendatud keskkonna ümberkujundamise kontseptsioonid (1975. aastal kaitses disaini õppinud Runge Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis diplomitöö „Tallinna kesklinna miljöö kujundamise võimalusi“) ning teisalt konstruktivismi pärand. „Ruum II“ (1977) on geomeetrilistest põhielementidest (ruut, ring, kolmnurk) loodud kompositsioon, mille muudavad dünaamiliseks värvikontrastid ja -üleminekud (mustast valgeni, punase ja sinise variatsioonid). Pikemal vaatamisel mõjub pilt liikuvana ning tekitab ruumilisuse efekti, stimuleerides ja avardades vaataja taju: ruumilisus pildis ei tähenda siin mitte ruumiillusiooni loomist, vaid katset panna vaataja ruumi kogema, seda tunnetama mitte konkreetse paiga, vaid suurema, maailma korrastava struktuurina.
Kumu blogi 