8. juunist on Kumu kunstimuuseumi suures saalis avatud meisterliku renessanssiaja portreemaalija, Tallinnast pärit Michel Sittowi (u 1469 – 1525) näitus. Näitust on ette valmistatud üle viie aasta ja see on tippsündmuseks nii Eesti Kunstimuuseumi kui ka EV100 programmis. Sittowi näituse tagamaadest ja vanema kunsti kureerimisest vestlevad Kumu blogis kuraator Greta Koppel ja Kumu direktor Kadi Polli.
Rahvusgaleriis Washingtonis. Foto: Antti Häkli
Võtaksime alustuseks lühidalt kokku Michel Sittowi olulisuse, seda nii Eesti publiku jaoks kui ka kunstiajaloos tervikuna. Mis teeb Sittowi näitusest Kumus „aasta tippnäituse“, mida tuleb kindlasti vaatama tulla?
Tegemist on esimese Michel Sittowile pühendatud personaalnäitusega. Teame, et 500 aastat tagasi tegutsenud kunstnik oli oma eluajal Euroopa õukondades väga hinnatud meister. Pärast surma ta kuulsus kuhtus ning tema taasavastamise lugu saab alguse 19. sajandil. Esialgu ilmusid nähtavale tema maalitud teosed, mis omistati kuulsatele meistritele nagu Albrecht Dürer, Jan van Eyck, Hans Holbein noorem jne. Tema ajalooline identiteet, see, et tegemist on Tallinnas sündinud, elanud-töötanud ja surnud meistriga, selgus alles aastal 1940. Michel Sittowi loomingu parimad näited – oletatav Diego de Guevara portree ja Taani kuningas Christian II portree – on ühtlasi oma ajastu portreekunsti silmapaistvamateks näideteks, sest ühelt poolt valdab kunstnik suurepäraselt varase Madalmaade maalikooli illusionistlikku kujutamislaadi, teiselt poolt on ta väga tugev karakterite edastaja. Nende portreede inimlikkus on see, mis puudutab. Võib öelda, et nendes töödes suutis ta viia illusionismiefekti uuele tasemele, luua ettekujutuse, et pildil on elus inimene. Ja selle oskusega torkab ta kaasaegsete hulgast selgelt silma.
Miks on näitus oluline Eesti jaoks? Ma usun, et on väärt mäletamist, et see suurepärane maalikunstnik-portretist on siit pärit. Ja et vaatamata peadpööritavale eduloole Euroopa õukondades jäi ta oma kodupaigaga seotuks ning elas siin enam kui pool oma elust.
Aasta tippnäituseks teeb selle ehk näituse rahvusvaheline haare, olgugi et eksponeeritud on 22 maali, on laenajaid ca 15. Üle maailma kokku toodud tööd asuvad muidu suurte muuseumide püsiekspositsioonides, kuninglikes- ja erakogudes. 2018 aasta näitus on esmakordne (ja olen veendunud, et pika aja jooksul) ainus võimalus neid töid ühes ruumis koos vaadata.
Üks asi on vana kunsti uurida ja sellest kirjutada, teine asi näitust teha. Kuidas näitus sündis ja millised olid Sinu kui kuraatori suurimad väljakutsed?
Antud näitus on paljude osapoolte ühislooming, täpsem on nimetada seda Eesti Kunstimuuseumi suurnäituseks. Tuleb vist tõdeda, et näituse toimumiseks oli lihtsalt aeg küps. Soovunelmana võis see mõte hõljuda Eesti kunstiteadlaste hulgas juba aastaid varem, aga reaalseks plaaniks kujunes see pärast seda, kui oli edukalt tehtud rahvusvaheline koostöönäitus „Bosch-Bruegel. Ühe maali neli jälge“ (Kadrioru kunstimuuseumis, 2011–2012). Siis tekkis muuseumis mõte, et näitus suurele kunstiajaloole veel avastamata Eestist pärit rahvusvahelisest meistrist võiks päriselt aset leida. Peegeldasime seda mõtet ka väliskolleegidele, kel on suured kogemused keeruliste rahvusvaheliste laenudega näitustega ja/või kes hoiavad Madalmaade kunsti skeene arengul kätt pulsil. Korrati kui ühest suust, et näitus tuleb teha ja tuleb teha just Tallinnas. Samas olime siiski nii palju realistlikud mõistmaks, et näituse teostamiseks on tarvis tugevat ja kõikide, ka kõige pretensioonikama muuseumi jaoks kaalukat partnerit. Jällegi, see on juba mitmes näituseprojekt, mille puhul olen aru saanud, et juhusel on asjade õnnestumisel täita väga kaalukas roll: üks meid nõustanud eksperte kontakteerus Washingtoni Rahvusgalerii kuraatori John Handiga ning selgus, et selle kunstniku näituse tegemine on olnud kogenud kuraatori kauaaegne soov. Oma targal ja tagasihoidlikul moel suutis ta veenda näituse vajalikkuses ka Rahvusgalerii juhte, nii näituste- kui finantsnõukogu ja lumepall oligi veerema pandud.
Kuraatori roll selle komplekse näituseprojekti juures on olnud olla üks suure tiimi liige. Minu vastutusalaks oli eeskätt jutustuse loomine ja selle loo timmimine vastavatesse registritesse. Esiteks tuli teha teoste valik – dr Matthias Wenigeri 2011. aasta uurimuses on autor võtnud vaatluse alla 111 teost, mida on üldse kunagi Sittowile omistatud. Ilmselgelt ei hakanud me kõiki neid töid kokku tooma, eriti kuna enamikku neist ei peeta täna enam Sittowi loominguks. Sõelale jäi veidi üle veerandsaja maali, mõnest kui lootusetult keerukast laenujuhtumist (nt Yale’i Ülikoolile deponeeritud erakogu töö ja Henry VII portree Londoni Portreegaleriis) loobusime ise, mõne kohta saime laenutaotlusele eitava vastuse. Muidugi on kahju, et need eitused tulid, sest see redutseeris näitusel kaks võimalikku teemaliini – avada Michel Sittowi tegevust Kastiilia Isabeli õukonnas ning saada rohkem teada Michel Sittowi ja Juan de Flandesi koostööst.
Näituse üldeesmärk oli korraldada esimene monograafiline näitus Michel Sittowist ning anda talle seeläbi vääriline koht Euroopa kunstiajaloos. Ma arvan, et see protsess sai näituse ja rahvusvahelise kataloogiga vähemalt algatatud.
Eestis oli näituse suureks missiooniks EV juubelipidustuste programmi raames ka Michel Sittowi „kojutoomine“: soov tuua laiema publikuni teadmine kunstnikust, tema loost ja hilisest taasavastamisest – aga seda siiski viisil, et fookusesse jääksid just Sittowi haruldased maalid kui säilinud asitõendid tema kunsti meisterlikkusest.
Suuremaks väljakutseks ehk oligi tasakaalu leidmine – rääkida lugu laiale publikule, ühelt poolt neile, kes alles teevad tutvust selle kunstnikuga ning huvituvad tema (elu-)loost, teiselt poolt nii, et näituse keskmeks oleks maalid ja nende vaatamine.
Kuidas Sa hindad Michel Sittowi esmakordse personaalnäituse rolli tema loomingu uurimisel ja tutvustamisel? Kuhu annaks veel edasi liikuda?
See sündmus – esimese isikunäituse toimumine – on kindlasti oluline verstapost Michel Sittowi loomingu uurimisel, nagu on seda ka koostöös Yale’i Ülikooli kirjastusega välja antud rahvusvahelise levikuga uurimuslik kataloog. Samas ei ole näituse ega kataloogi eesmärgiks Sittowi looming „ära uurida“. Ma näen seda kui platvormi, mis annab hoogu Sittowi-huvi uueks tõusuks. Näituse jaoks said ekstra konserveeritud Niguliste muuseumis paikneva Kannatusaltari tiibade väliskülgede maalid, konserveerimistööde järgselt on maaling palju paremini loetav ning veidi väljakutsuvalt sai maali etiketile praegu ka Michel Sittowi nimi. Usun, et leidub skeptikuid, aga loodan väga, et see motiveerib nende suurepäraste maalide uurimisega edasi tegelema. Mitme näitusel eksponeeritud töö dateeringut pean ma ise väga ebatõenäoliseks (nt Tallinna perioodi paigutatud maalid), aga praegu arvestasime laenajate seisukohtadega.
Sügisel, vahetult enne näituse sulgumist, toimub Kumus rahvusvaheline sümpoosion, kuhu tuleb kokku ka kümmekond Sittowi ja Madalmaade kunsti tipp-eksperti ja lisaks muuseumide kuraatoreid. Ootan suure huviga neid mõttevahetusi ja vaidlusi ja jällegi loodan, et need intriigid viivad uute tegude ning avastusteni.
Teoste võrdlev analüüs, (tehniline) dokumentatsioon võiks olla üks oluline lisa, mis aitaks teavet koguda. Võrrelda materjale, teoste maalitehnilist kompositsiooni jms. Samas tuleb arvesse võtta, et Sittowi juhtum on kordi tavatum kui enamike tema kaasaegseid näiteid. Tegutsedes Hispaanias-Madalmaades-Taanis-Inglismaal, kasutas ta maalides ilmselt ka erinevaid materjale. Nii võime leida rohkem erinevusi kui sarnasusi. Lisaks veel see, et vaid üksikud teosed tema säilinud loomingust on piisava veenvusega dateeritud ehk et nende valmimiskoht on lokaliseeritav (Christian II portree valmis Taanis, Diego de Guevara portree Madalmaades, Neitsi Maarja taevassevõtmine Hispaanias). Ometi arvan ma, et sellised uuringud annaks palju uut infot.
Näitus toob rõhutatult esile ka mitme teose konserveerimise vajalikkuse: Budapest, Berliin, Viin, London. Konserveerimise päevakorda tõusmine toob lähemale ka täiendavate uuringute võimalikkuse.
Oled parim Madalmaade kunsti tundja Eestis. Kui palju on sellel pikka ettevalmistust, suurt süvenemist, pildikogemust ja keelteoskust eeldaval spetsialiseerumisel Eestis perspektiivi? Kes on Su mõttekaaslased?
Olla parimaks Madalmaade kunsti tundjaks Eestis ei ole kunagi olnud minu ambitsioon või eesmärk iseeneses. See professionaalsus on tulnud aastatega läbi tööpraktika. Enne Sittowi projekti algust tegelesin pikemat aega Kadrioru kunstimuuseumi Madalmaade kogu uurimise pinnalt 17. sajandiga, sellega seotult originaali-koopia spetsiifikaga, kunstituru ja kunsti kommertsialiseerumise teemaga. 15./16. sajandi vahetuse Madalmaade kunsti, eriti kitsale patroonide ringile valminud kunsti ma enne Sittowi näituseprojektiga alustamist liiga hästi ei tundnud. Nende aastate jooksul on tulnud end teemaga kurssi viia. Tsiteerides klassikuid: „Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks“ – nii ka siin, teemad nagu „kuidas toimub ühe unustatud meistri taasavastamine“ ja „tõeste teadmiste rekonstrueerimine tõenäolisuse kaudu“ tunduvad minule piisavalt põnevad uurimiseks. Kas pildil on kujutatud ohakalind või siisike, ei oma minu jaoks kuigi palju tähtsust, aga kui küsida, kas põhjus, miks see ohakalind on kujutatud siisikesena, võib olla selles, et kunstniku eesmärk oli tõlkida teema kohalikku konteksti ja kultuuri-keelde ning osutada seeläbi teema aktuaalsusele, siis usun, et kõnelejate või mõttekaaslaste ring sel teemal ei pea piirnema Madalmaade kunsti spetsialistidega.
Mis on Sinu järgmised eesmärgid, uurimisprojektid, näitused?
Järgmine eesmärk on pöörduda tagasi oma doktoritöö juurde ning kirjutada ja analüüsida läbi need teemad, mis mind minu muuseumitöö-praktika juures on uurimisväärsetena painama jäänud.
Mis puudutab järgmisi uurimisprojekte ja näitusi, siis siin kohal jään hetkel vastuse võlgu. Uurimise seisukohalt intrigeerivate teemade komistuskiviks on juba idee tasandil eeldatavalt väike publikumenu. Tunnen, et praegu on see koht, kus tuleks lugeda, kirjutada, muljeid ja mõtteid koguda, et oleks midagi esitada.
Kumu blogi 