Laupäeval, 2. juunil avanes avalikkusele esimene Riia biennaal RIBOCA, mille avamisel osales ka Kumu tiim koosseisus Anu Allas, Kati Ilves, Eha Komissarov, Kadi Polli ja Triin Tulgiste. Soovitame kõigil, kel võimalik ka ise kohale sõita ja kaheksas kohas toimuvat biennaali oma silmaga vaadata. Järgnevalt mõned soovitused ja kommentaarid.
Eha Komissarov:
Põhjus Riiga sõita on seekord täitsa olemas. Agiteerin külastama RIBOCA 1! Kuigi Riias avatud uus biennaal ja selle nimekas kuraator Katerina Gregos on Sirbi ja Facebooki vahendusel heidetud tulisesse ja suhteliselt mõttetusse poleemika keerisesse nagu kommipaber prügikasti, peaksin biennaali soovitades tõenäoliselt pooli valima. Reastaksin siinkohal paar punkti, mis mind tõukavad biennaali poolt agiteerima. Loodetavasti traditsiooniks kujuneva Riia biennaaliga, mis praegu reklaamib ennast RIBOCA nime all, saab täidetud üks puuduv nišš. Baltimaad ja Soome moodustavad eri põhjustel halli tsooni, mis jääb kõrvale suurtest rahvusvahelistest kunstisündmustest ja biennaalidest ja seeläbi on välja kirjutatud mingisugustest tähelepanu ja kultuurisuhtlusega kaasnevatest võimalustest. Soovitan Riiat külastada paljunäinud muuseumi kuraatorina, sest biennaalid, kui jätta korraks kõrvale neid ümbritsev kisa, on kõige vahetum ja tulemuslikum viis tekitada inimestes kaasaegse kunsti vaatamise harjumus. Biennaalile minnakse, kui jätta kunstimaailma paljukogenud osalised kõrvale, puht meelelahutuslikust huvist, sealt väljutakse tavaliselt ülekoormatud meelte ja ülesärganud mõttetegevusega. Biennaalid tavaliselt, Riboca nende hulgas, on sisustatud teemadega, mis on solidaarsed globaalse ja kohaliku kunstivälja otsingutega. Riboca geograafia on küllalt avar, ent ta näeb end ka regiooni kõnetoruna ning ligi veerand biennaalist on Baltimaade kunstiskeene esindajatega mehitatud.
Miks me peaksime kuraatori valikuid üldse usaldama? Väliskuraatorit ja tema meeskonda võib alati süüdistada patroniseerivas suhtumises kohalikesse, arrogantsis, mõttelageduses. Minu usaldus Gregose vastu põhineb sellel, keda ta Eestit esindama valis. Avakõnes rõhutas kuraator kahe aasta pikkust ettevalmistusperioodi ja aega, mida kulutas Baltimaade kunstiskeenel orienteerumiseks. Tooksin ära tema erinevaid kogemusi arvestavad valikud – Riias esinevad meid kaks kogenud biennaalikunstnikku: Liina Siib ja Marge Monko. Esimene tegeleb Tallinna Jazzfestivali ajalooga ja teine suhtlustõrgetega küberruumis. Karel Koplimets ja Ivar Veermäe on teeninud pileti Riiga oma viimase aasta näitustega kandvatel sotsiaalsetel teemadel ja globalismi kriitikaga. Erilist huvi pakuvad mustad hobused, pean siinkohal silmas kunstnikke, kelle nimed pealiskaudsema suhtlusviisiga kuraatori jaoks poleks iial lauale sattunud. Kõrvalehoidvast Tartust leidis ta üles ürgandeka, ent rahvusvahelisest karjäärist tõenäoliselt mitte unistava Jevgeni Zolotko ja kaks vene-eesti taustaga naiskunstnikku Sandra Kossorotova ning Maria Kapajeva.
Biennaalide võlu on selles, et iga järgmine lööb laual kaardid segi ja pretensioonid kuraatoritele ei jää kunagi tulemata. Riia biennaali enim vaidlusi ja viha tekitanud asjaolud on tõenäoliselt seotud rahaga. Biennaali produtsentide – vene oligarhi tütre Agnija Mirgorodskaja ja tema isa – rahasüstid on Eestis pälvinud kriitikat, ent Lätist, kus nagu Venemaalgi tegeleb kaasaegse kunstiga peamiselt erakapital, leiaksime teistsugust suhtumist. Oligarhi rahadele võib läheneda kaheti. Ta sobib näiteks kunstiloomise orjastamisest või kahtlasel teel omandatud kapitali teenistusse kaasamisest. Kahtlast raha liigub kultuuritööstuses sedavõrd palju, et selle kriitikast elab ära kultuuritööstuse kriitika. Teiseks võib oligarhi rahale läheneda investeeringuna, mis ootamatult Riiale sülle kukkus. Kumbki vaatekoht annab linna laotatud biennaalile eri fookuse.
Kati Ilves:
Fotokunstnik Marge Monko on viimastel aastatel võtnud oma praktikas vaatluse alla kommertsiaalse visuaalkultuuri selle osa, mida iseloomustab tootemüük romantilise armastuse konstruktsioonide ja müütide läbi. Uurides seda materjali peamiselt kaubandusvõrgu väljapanekute – vaateakende kujunduste ja tootelettide kontekstis – eristab Monko terve rea elemente, millele on kahtlemata huvitav tähelepanu pöörata ka väljaspool näitust, endale samas olukorras reality-check’i tehes. Eelmise aasta lõpus lavastas Monko huvitava situatsiooni oma isikunäitusega Tallinna Linnagaleriis, kus teemanti fenomeni käsitlev „Kivid teemantide, teemandid kivide vastu“ (kuraator Evelien Bracke) asus linnaruumiliselt Hugo Bossi ja MaxMara poodidest üle tee, nagu tegelikult kõik näitused selles galeriis Harju tänaval, kuid mille kohalolu konkreetsel juhul ka aktiveerus.
Riia biennaali jaoks loodud uus teos „Ma ei tea sind, seega ma ei saa sind ka armastada“ (2018) on samuti osalt kohaspetsiifiline – see kasutab endise bioloogiafakulteedi tühjaks jäänud vitriinkappe, mis annavad Monko display’le kindla kehalise oleku. Teose peategelased on chatbotid Vladimir ja Mia, kelle lakkamatut lobisemist õrnas neoonvalguses – ja mitte kunagi sealt n-ö kaugemale liikumist – kinnitab justkui ka taustaks valitud kommertsiaalfoto. Michelangelo „Aadama loomise“ võtmes lavastatud pilt mehe ja naise sõrmede peaaegu teineteiseni küündimisest on ehk võti installatsiooni lugemisse: iha ja igatsuse annab kanaliseerida muudesse nähtustesse, see jääb (sageli) verbaalseks, fiktiivseks, visuaalseks ja mittekehaliseks.
„Ma ei tea sind, seega ma ei saa sind ka armastada“ on mõte, mille saab ka ümber pöörata – ma ei tea sind, seega ma saan sind armastada. Teadmatuses on tohutu potentsiaal, sellele saab ehitada oma iha, fantaasia ja ettekujutuse. Tinder ja teised kohtinguplatvormid, millele viitab Monko töö saatetekst näituse kataloogis, loovad selleks soodsa pinnase. Kedagi mitte tundes jääb palju ruumi isiklike ihade projektsioonile; see võib teha rikkamaks hoopis kolmandad osapooled. Romantilises armastuses on tohutu potentsiaal – selle energia konverteerimisel elektriks valgustaks ilmselt ära ühe keskmise toa.
Triin Tulgiste:
Üks avapäevade eredamaid elamusi oli biennaali tugevat feministlikku suunda esindav Alexis Blake’i performance “Allegory of the Painted Woman” (“Maalitud naise allegooria”) (2012-2015), mis põhineb Itaalia 15.–20. sajandi alguse maalidel ja skulptuuridel kujutatud naiste kehakeele analüüsil. Performance’i käigus korrati klassikalistele kunstiajaloolistele tegelaskujudele nagu Veenus, Neitsi Maarja, Maarja Magdaleena ja Salome iseloomulikke poose, mille kõnekus ja võimekus hetkega oma kontekst luua oli ühtlasi üllatav ja väga huvitav jälgida. Performance’i edenedes ja tantsijate väsides suutsid need stereotüüpsed kas vagadust või salakavalust sümboliseerivad žestid oma algsest kontekstist vabaneda ja anda sõna tantsijate kehadele ja subjektiivsetele tõlgendustele.
Biennaalide puhul võib armastada või ette heita nende toimumist väga erinevates, tihti linnas üksteisest kaugel eemal paiknevates asukohtades. Selle teose ettekanne Läti kunstimuuseumi trepisaalis koos selle vahetus läheduses paikneva püsiekspositsiooniga oli aga ilmselt parim võimalik valik Riias. Muuseumikontekst andis pealtvaatajatele koheselt pärast performance’i lõppu võimaluse ka Läti enda kunstiklassikat uute pilguga vaadata ja mõelda sellele, kui arusaadava ja universaalsena mõjub Lääne Euroopa kunstiklassika välja töötatud kujundikeel ka meie enda kohaliku kunstiajaloo taustal; kas ja kuidas naiste kujutamine siinses kunstis performance’is nähtust erineb või neid mustreid hoopis kinnitab.
Kumu blogi 