Toomas Volkmanni portreede sarjas, kuhu kuulub ka „David ja Warren” (1994) keskendutakse maneristliku portree ikoonilisi tunnuseid kasutades intiimsele, põgusale, isiklikule, kaduvale ja varjatule, mis võib ilmneda ainult portreteerija ja portreteeritava usalduslikus dialoogis. Portreteeritu käte asend, tema atribuudid ja silmavaade moodustavad selles pildiretoorikas olulise osa. See, mida autor meile pakub, oleks nagu konventsionaalseil sümboleil põhinev pildikeel, mis aga kehtib mingis väga kitsas aimatavas ruumis pildistaja ja pildistatava vahel. Kahtlemata kõnetavad need pildid klassikalist vanitase ideed, osutavad elu kaduvusele ja ilu ebapüsivale loomusele. Näib, et Volkmanni jaoks on oluline rahulike mustjashallide toonide kaudu monumentaalseks muudetud hetk, kus kohtuvad teatraalne ja diskreetne, allegooriline ja autobiograafiline. Pildistatud pärinevad Londoni gay-ringkondadest, kes oma identiteedi küsimusi võtavad palju rahulikumalt, avalamalt ja tõsisemalt kui eesti kogukond.
Kumu blogi 