Jätkame taaskord Pariisi lainel (esimest osa Pariisi näitustest saad lugeda siit). Liis Pählapuu teeb kokkuvõtte 9. aprillil Pariisis Orsay muuseumis avatud näitusest „Metsikud hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“ („Âmes sauvages. Le symbolisme dans les pays baltes“, 10. aprill – 15. juuli 2018) ja sellega kaasnenud seminaripäevast.
Mitmes jaos kulgenud avamisõhtu jooksul ei katkenud hetkekski näitust vaatama tulnud inimeste vool. Orsay muuseumi jaoks, mille aastane külastatavus on ligi 4 miljonit, oli kahtlemata tegemist tavapärase olukorraga. Meile, „balti metsikutele hingedele“ (nii tervitasime üksteist Pariisis olles Balti muuseumide kolleegidega) vajas olukord, kus näituse sissepääsu ees võeti parajal hetkel kasutusele inimesi suunavad, lennujaamades kasutatavad järjekorra-lindid, muidugi harjumist. Teadmine, et Baltimaade näitus on selle ühe maailma külastatavama muuseumi praegu ainuke fookusnäitus, millele on pühendatud kogu Orsay tiimi energia, muutus avamise ja sellele järgnenud päevade jooksul aina selgemaks. Sümbolismi näitus on esile toodud ja nähtav alates muuseumi esisest välireklaamist, ulatuslikust Balti ja eriti Eesti kunstiraamatute ja ilukirjanduse valikust Orsay raamatupoes, prantslasest fotograafi Jérémie Jungi Kihnu ja Setomaa teemalisest näitusest muuseumi auditooriumi korrusel kuni Kristjan Raua Juhan Liivi luulekogu kaanemotiiviga suveniirideni. Siia lisandub veel Orsay korraldatud ürituste seeria „Festivale baltique“, mis toimub 22.–29. maini ja pakub erinevaid Balti heliloojate teoste kontserte, animafilmide programmi, kirjandus- ja ajalooõhtuid, isegi gastronoomilisi balti köögi elamusi muuseumi restoranis jne.
Baltimaade sümbolismi näituse eellooks on Läti kunstimuuseumi poolt aastate eest loodud kontakt kunstiteadlase ja kuraatori Rodolphe Rapettiga, kelle ettepanekul läks käiku idee kolme riigi kunstnikke ühendavast projektist. Just Rapetti Prantsuse kunstimaailma sisesed sidemed ja saavutatud kontakt Orsay uue direktori Laurence des Cars’iga on olnud võtmelise tähtsusega Baltimaade näituse teostumises. De Cars’i riskivalmidust korraldada tavapäraselt vaid maailmakuulsate nimedega opereerivas muuseumis (näiteks säravad Orsay järgmiste näituste pealkirjades Picasso, Renoir, Sérusier, Géricault, Matisse, Degas) prantslastele üldiselt tundmatute Baltimaade kunstnike näitus, on Rapetti ka korduvalt esile tõstnud. Baltimaade näituse edus ei ole Rapetti aga hetkegi kahelnud. Tema sõnul on balti kunstnike loomingus ühendatud sümbolismi euroopalik rahvusvaheline karakter ja vormiline, sügavalt kohalikust kultuurist pärinev poolus, väga erilisel moel. Oma näituse raamatu saatetekstis viitab Rapetti kriitiliselt senisele Lääne rafineeritud ja ülimalt enesekindlale kunstiajalookäsitlusele, mis on jätnud täiesti puudutamata ulatuslikud alad, mis on võrreldavad piirkondadega, mida läinud sajandite kartograafid kirjeldada ei suutnud ning mida nad nimetasid terra incognita’ks, kujutades ette, et seal elavad draakonid või muinasjutulised olendid. Huvitaval kombel on selline nägemus põhjamaistest eksootilistest Balti kultuuridest rakendatud atraktiivselt näitust saatvasse kuvandi loomesse, väljendudes eriti poeetiliselt prantslaste Arte TV loodud loodusmüstika ja rahvakultuuri märksõnade ümber põimitud filmis.
Tutvustamaks prantsuse publikule lähemalt näituse fookuses olevat „balti sümbolismi“ märksõna, Baltimaade ajaloolist tausta, kunstnikke ja 20. sajandi alguse kultuurielu laiemalt, olid 3. maiks Pariisi esinema kutsutud kunstiteadlased, ajaloolased ja kirjandusuurijad kõigist kolmest riigist. Ettekannete päeva esimene pool tõstatas küsimuse: mis on rahvusromantism? Jaak Kangilaski ava-ettekanne „Rahvusromantism ja Balti sümbolism“ seadis eesmärgiks näidata, et Baltikumis praktiseeritud rahvusromantism on osa sümbolismist. Uusromantismi laine tõi reaalsele olustikule vastandumise ideed, mis mõjutas ka noori alles kujunevaid rahvusi. Esimene balti kunstnike põlvkond viibis väga erinevate mõjude väljas. Nende teostesse jõudsid rahvusromantilisest idealismist kantud teemad ja kujundid. Samas liikusid mitmed kunstnikud nn universaalse ja rahvusvahelise, üldinimlikke teemasid vaatlevas sümbolismi liinis, neist paljudele oli see ka paralleelseks huvisfääriks (näiteks Oskar Kallis) rahvusromantiliste teoste kõrval. Siinse sümbolistliku kunsti erinevust Lääne sümbolismist näeb Kangilaski selle ideelise tüve lokaalses päritolus.
Benedikts Kalnačsi ettekanne „Rahvuromantismist sümbolismi – uus paradigma Läti kirjanduses“ vaatles sajandi vahetusel Läti kirjanduses aset leidnud suuri muutusi. Kirjanduse rahvuslike püüdluste kõrval jälgiti ka Euroopa voolusid. Rohketes aruteludes kunsti rolli üle jäi ebaselgeks esteetiline dimensioon ja see määras selle perioodi kultuurilise arengu mitmekesisuse. Samas jäid aga kirjanduses tekkimata kindlapiirilised suunad. Rahvusromantismilt sümbolismile üleminekut tähistava teosena toob Kalnačs esile Jānis Rainise tragöödia „Tuli ja öö“, milles on ühendatud jutustus balti hõimude muistsetest aegadest ning Saksa kirjanduse (Goethe, Schiller), eriti Wagneri-kultuse mõjud. Dekadentsi meeleolud toob Läti kirjandusse Jānis Poruks. Kirjanik Rūdolfs Blaumanis kasutab oma teoses sarnaselt Janis Rozentāls’i maalile noore lese ja sureva lapse teemat.
Linda Kaljundi ettekanne „Sümbolism, sugu ja rahvuse loomine“ seadis fookusesse rahvusülesed kujundid 20. sajandi alguse visuaalkultuuris ja visuaalkultuuri rolli identiteedi ülesehitamisel. Noore ärkava Eesti ja minevikulise baltisaksa kultuuri vastandumise teemat väljendab Johan Köleri maal „Ärkamine nõidusunest“. Sarnaselt kasutab ärkamise, koidu metafoori Jakobson oma Isamaakõnedes. Naise kujutis oli Euroopa kunstis sageli rakendatud poliitilise sõnumi teenistusse – näiteks Linda figuur Eesti kunstis, mida on erinevalt tõlgendanud nii akadeemiline August Weizenberg kui sajandialguse kontekstis uuenduslik Oskar Kallis. Rahvusliku liikumise sümboliks oli varasemalt Vanemuine, seejärel noor Kalevipoeg, kellest I maailmasõja aegses kunstis saab tõsine ja tugev kangelane-väejuht. 1918. aastal loodud Eesti Vabariigi manifest toetus muistsele kuldajastule. Triigi teosel „Vabaduse sünd“ kannab naine kätel vastsündinut kui lootust paremale tulevikule, „Katastroof“ väljendab usku hävingust sündivasse uude ja paremasse algusesse. 1919. aasta näitus, mille plakatilt leiame Wiiralti valgusketast hoidva staatilise amatsooni, tähistas rahvusromantilise kunsti ajastu lõppu.
Laima Laučkaitė ettekande „Leedu rahvusromantismi paradoksid“ põhiteemaks oli leedu kunstnike identiteedi küsimus. Tolleaegne mitmerahvuseline kunstielu on taustaks Ferdynand Ruszczyci fenomenile, keda peetakse Poola rahvusliku liikumise tegelaseks kui ka rahvusromantilise kunsti autoriks nii Poolas kui Leedus. Problemaatilisena näeb Laučkaitė ka rahvusromantismi mõiste kasutamist mitmete esimestel kunstinäitustel eksponeeritud leedu teoste puhul, mis olid tema sõnul realistlikud.
Päeva teise poole ettekannete ühiseks nimetajaks oli Balti sümbolismi vaatlus Euroopa kontekstis. Eduards Kļaviņši ettekanne vaatles 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Euroopa erinevate kunstikeskustes nagu Saksamaa, Venemaa, Prantsusmaa, Soome ja Leedu silma paistnud kunstnike (näiteks Max Klinger, Ludwig von Hoffmann, Arnold Böcklin, Auguste Rodin, Mihhail Vrubel, Akseli Gallen-Kallela, Mikalojus Čiurlionis) mõju Läti kunstnikele. Lätlased Ādams Alksnis, Janis Rozentāls, Bernhard Borchert, Voldemārs Matvejs, Gustavs Šķilters, Rūdolfs Pērle jt kujundasid Euroopa mõjude pinnalt välja oma isikliku, lokaalse kontekstiga seotud temaatika ja kujundikeele. Nii on originaalsel kujul lahendanud Euroopa sümbolismis universaalse surma ja helge Arkaadia teema oma loomingus Rozentals; Purvitise maastikumaalidest kujuneb aga Läti kunstile justkui midagi kanoonilist – vaste lätlaste identiteedile.
Tiit Hennoste “Müütiline maa ja sümbolistlik taevas” käsitles Eesti sümbolistlikku ja neoromantilist kirjandust Euroopa ja Eesti olude taustal. Nimetatud voolude rakendajaks Eesti kirjanduses sai 20. sajandi esimestel aastatel loodud rühmitus Noor-Eesti, mille sloganiks oli Gustav Suitsu “Olgem eestlased aga saagem ka eurooplasteks!” Noor-eestlased pidasid sümbolistidena oluliseks liikumist asjade materiaalsest maailmast ideede maailma. Tabavalt on Tuglas nimetanud noor-eestlasi “teoreetilisteks eurooplasteks”. Eesti kirjanduses puuduvad puhtakujulised sümbolistid, noorte tulijatena ihaleti sünteesi, mis jäi aga sageli saavutamatuks. Euroopalike ideede Eestisse kui perifeeriasse toomises leidus suur potensiaal – perifeeria andis kätte suuremad vabadused ja erinevad võimalused piiride lõhustamiseks.
Silvija Grosa ettekanne tutvustas kuulajatele Riia juugend-arhitektuuri selle kujunduslikes detailides kasutatud sümbolistlike motiivide kaudu. Viimased ettekandjad Algė Andriulytė ja Rasa Žukienė andsid ülevaate kahe leedu kunsti suurnime, Ruszczyci ja Čiurlionise elust ja loomingust. Ettekannetele järgnenud küsimustes huvitas kuulajaid enim Baltimaade eriline ajalooline taust ja selle tihe side baltisakslastega, mida peeti üllatavaks. Linda Kaljundi ettekande puhul uuriti, kas kasutatud naiskujunditel oli ka sarnaselt Soomele side tolleaegse kohaliku naisliikumisega. Arutledes Balti kunsti rahvuslikel motiividel loodud kunsti suhteliselt väikese formaadi üle jõuti järeldusele, et see oli ilmselt tingitud olematust riiklikust tellimusest – nii ei olnud võimalik luua näiteks monumentaalseid seinamaale või vitraaže.
Tutvuge ka Eesti, Läti ja Leedu Prantsuse kultuuriinstituutide koostöös valminud põhjaliku veebikajastusega Baltimaade sümbolismist ja näituse ettevalmistamisest, kus esinevad ka Tiit Hennoste ja Jaak Kangilaski.
Kumu blogi 