Marge Monko (1976) on foto- ja videokunstnik, kes sageli seob oma töödes dokumentaalse lavastuslikuga, kasutades materjalina erinevaid ajaloodokumente ning arhiive. Monko on põhjalikult tegelenud soorollide representatsioonide ja sotsiaalsete probleempunktide uurimisega, tuginedes oma käsitluses feministlikele ja psühhoanalüütilistele tüvitekstidele. Monko on rahvusvaheliselt tegutsev kunstnik, tema teost „Nora õed“ (2009) on eksponeeritud kaasaegse kunsti biennaalil Manifesta 2012. aastal.
Teoses „Kallis D“ on Monko oma varasemast suunast edasi liikunud – muutunud on nii lavastuse viis kui ka aines. Teost, mis valminud vahetult pärast HISKi (Higher Institute for Fine Arts) residentuuri läbimist Belgias, võibki käsitleda Monko loomingus pöördena, kus eelneva, selgelt sotsiaalse alatooniga käsitluse on välja vahetanud huvi intiimse vastu. Seades fookuse armastuskirja motiivile, jälgib Monko personaalsuse konstrueerimist tihedas ja mitmekihilises kultuuriruumis. Teost ennast võib samuti lugeda viiteliselt – Monko, astudes dialoogi kirjanik Chris Krausiga, käsitleb töös „Kallis D“ Krausi raamatuks „I love Dick“ kirjutatud obsessiooni sotsioloog Dick Hebdige’i vastu.
Kumu blogi 