Teise maailmasõja aastad tõid eesti kunstnike loomingusse rasked teemad ja veelgi raskemad isiklikud valikud. Ent otsekui vastukaaluks traagilisele mäletavad Tartu koolkonna kunstnikud sellest ajast ka väga elavat seltskondlikku läbikäimist, teatavat loomingulist hedonismi ja viljakust. Endel Kõksi maal „Kohvikus I” (1940), nagu ka Karin Lutsu, Elmar Kitse ja Lepo Mikko tööd, kannavad elurõõmu sõnumit ja väljendavad inimeste usku ilusa hetke võimalikkusesse ka kõige keerulisemas olukorras. Võib-olla sellepärast kujutasid nad eriti meeleldi jõudeelustseene, kohvikuid ja buduaare. Seda lühikest ja intiimset, selleks hetkeks juba kaduvat maailma ei suutnud eesti kunstist täielikult välja juurida ka esimesed nõukogude aastad.
Kumu blogi 