9. aprillil avati Pariisis Orsay muuseumis näitus „Metsikud hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis“ (Âmes sauvages. Le symbolisme dans les pays baltes). Sellest kolme Balti riigi ühisest suurprojektist, mis viis Eesti, Läti ja Leedu 20. sajandi alguse kunsti kullafondi Pariisi näitustemelu südamesse, räägib Kumu blogi juba paari nädala pärast. Ühtaegu loodame siis kajastada ka näitusega Orsay’s kaasnevat laia Balti kultuuriprogrammi, sh 3. mail toimuvat konverentsi. Seekordne postitus vaatab aga kohapealset näitustevalikut laiemalt, andes aimu teistest erilistest kunstielamustest, mis on Pariisil lisaks Balti sümbolistidele sellel kevadel pakkuda. Pariisi näitustel käisid Kumu direktor Kadi Polli ja kuraator Liis Pählapuu.
Delacroix’ näitus Louvre’is
Rahvusvaheline kunstipress on pikalt kuulutanud, et kui sellel kevadel on üks näitus reisimist väärt, siis on selleks suure prantslase Eugéne Delacroix’ (1798–1863) retrospektiiv Louvre’s. Viimati sai Delacroix’ töid ülevaatenäitusena näha aastal 1963 ja arusaadavalt on vahepealne aeg toonud muutusi nii teadmisesse Delacroix’ elust ja pärandist (temalt on tänaseni säilinud üle 800 maali, mitmeid tuhandeid joonistusi ja veelgi enam lehekülgi kunstniku kirju ja päevikuid) kui ka kunstiajaloo enda vaatlusviisidesse.
Nii saigi Delacroix’ näitusest juba ette suursündmus ja Pariisi hitt, kuhu looklevad kellaajaliste e-pileti ostjate ja spontaansete üritajate lõputud järjekorrad, pannes proovile Louvre’ turvameetmed ja kliimasüsteemid. Palavates ja ülerahvastatud näitusesaalides tuleb iga töö vaatamisel arvestada sadade pildistavaid telefone pea kohal hoidvate turistidega, kuid näitus ise on salgamatult võimas.
Louvre’ maaliosakonna kuraatorid Sébastien Allard ja Côme Fabre on jaganud Delacroix’ loomingu näitusel kolme ossa: kõigepealt 1822–1834, mil Delacroix oli romantismi eestkõneleja, esindades uudsust, kuulsust ja vabadust; siis aastad 1835–1855, kui valmisid mitmed suured seinamaalid ja toimus oluline väljapanek Maailmanäitusel 1855; ning lõpuks kunstniku surmale eelnenud aastad, mida iseloomustasid huvi looduse vastu ja mälu loomingulise rolli tunnetamine. Näituse esimene osa näitab kõige tuntumat Delacroix’d: tumedatel seintel on koos varase Delacroix’ suuremõõtmelised šedöövrid, kaasa arvatud muidugi „Vabadus viib rahva barrikaadidele“.
Need on maalid, mis demonstreerivad Delacroix loomingu ootamatust, põnevust ja erootilist laetust, loovad uimastavalt vänge koosluse punasest ja sinisest, kullast ja ambrast, täidavad õhu ja ruumi ning meelitavad füüsilise, mahlase maalilaadiga, mida kunstnik ise kirjeldas kui „ilus paks õline värv“. Uhkelt on esil ka idamaade teema, rõhutades Delacroix’ mõjukust esimese nimeka prantsuse kunstnikuna, kes ei rännanud mitte Itaaliasse, vaid selle asemel 1832.aastal Marokosse. Koos tema reisijoonistuste ja –maalidega tulid prantsuse kunsti eksootika, ekstravagantsed värvid ja aistingud, mida omakorda imetlesid ja võtsid üle Delacroix’-austajad Cézanne ja Picasso.
Erakordselt sümpaatne on näituse viimane osa, kus eksponeeritakse Delacroix’ kui kirjamehe pärandit, ehk siis tema autentseid reisipäevikuid igapäevaste sissekannete ja ohtrate joonistustega – mida tänases mõttes võib võrrelda väsimatult peetud elu- ja reisiblogiga. Samavõrra oluline tundus tema hilise loomingu väljapanek, noorusajaga kontrastselt heledatel seintel näidatud väikseformaadilised looduseskiisid ja maalid, mis pakkusid tsitaate kunstiajaloost ja mängisid varasemate meistrite (van Dyck, Rubens jt) eeskujuga. Siin ei kehtinud enam Delacroix’ kui romantiku ja „uuendaja“ kuvand, vaid tuli paratamatul mõelda tema suhetele realismi tulekuga (Gustave Courbet) ja fotograafia arengutega.
Sellist võimsat ülevaadet Eugéne Delacroix’ loomingust saabki endale lubada vaid Louvre. Kuigi sügisel läheb näitus New Yorki Metropolitani muuseumi (17. september 2018 – 6. jaanuar 2019), siis monumentaalsed 1820.–30. aastatel Pariisi Salongi jaoks loodud maalid – „Dante“, „Sardanapaluse surm“, „Vabadus viib rahva barrikaadidele“ jt – Prantsusmaalt välja ei reisi.
Musée Zadkine
Seoses Kumus planeeritava Maire Männiku näitusega (kuraator Juta Kivimäe) külastasime koos Sirje Helme, Kadi Polli ja Anastassia Neuiminaga Eesti suursaatkonnast Pariisis Pariisi 6. linnajaos asuvat skulptor Ossip Zadkine’i muuseumi. Männik oli aastatel 1953–1956 Zadkine’i õpilane Pariisis Académie de la Grande Chaumiere’is ja tema väljakujunenud skulptuurikeeles on selged paralleelid Zadkine’i teostega.
Muuseumi hooned, milles paiknesid aastatel 1928–1967 Zadkine’i eluruumid ja stuudio, asuvad Rue Assas’st eemal, suurte majade vahele peidetud sisehoovis. Valgevenes sündinud Zadkine, kes tuli Pariisi 1910.aastal, samal ajal kui samuti Vitebskist pärit Chagall, leidis 1928.aastal elukoha Luxembourgi aedade lähedases linnaosas. Tõeliseks intelligentsi keskuseks kujunenud kvartal on praegu Pariisi nooblimaid ja kallimaid linnajagusid. „Varem oli see piirkond väheasustatud linnaserv, kus välismaalt Pariisi tulijad leidsid endale soodsa hinnaga elukohad“, räägib meile 20 . sajandi alguse olustikust muuseumi koguhoidja ja uurija Véronique Gautherin.
Muuseumile lõi aluse Zadkine’i abikaasa maalikunstnik Valentine Prax, kes kinkis paarile kuuluva kodu ja stuudio koos kunstikollektsiooniga Pariisi linnale. Musée Zadkine avati 1982. aastal. Zadkine’i loomingu esitlemine muutus muuseumis peale ümberehitust ja remonti 2012. aastal. Väikestes üksteisele järgnevates valgetes ruumides avanev ekspositsioon mõjub väga õhulise ja selgena. Valgete seinapindade taustale ja eenduvatele valgetele mahtudele paigutatud skulptuurid on mõjusad ja kontrastsed – esile pääseb nende materjali naturaalsus ja eripära. Véronique kirjeldab muuseumi uue lähenemise eesmärki luua stuudiolaadne atmosfäär, kus vaatajal tekiks eelkõige võimalus tajuda skulptori ees seisnud materjali ennast ja tunnetada siin kulgenud loomingulist protsessi.
Zadkine’i skulptuurid on sügavalt seotud primitivistlike eeskujudega, näiteks Aafrika skulptuuriga. Peale poole-aastast õppimist École de Beaux-Arts’is, lahkus Zadkine koolist. Teda huvitasid muuseumides nähtud antiikskulptuurid, eriti Egiptuse kunst. Kunstnike ühine vaimustumine primitivistlikust lihtsustavast laadist, toob silme ette Modigliani skulptuurid ja maalid. Enim jäävad peamiselt puidust, lubjakivist ja kipsist kujundatud peadest, torsodest ja figuuridest meelde hiiglaslik, ligi kolmemeetrine „Veekandja“ kipskuju, mille pinnatöötlus imiteerib puitu; samuti omapäraselt peale maalitud huultega egiptlasliku profiiliga pea ja tumedad, kalurilt saadud „leidpuidust“, tumedast eebenipuust kujundatud graatsilised torsod ja vertikaalne akt. Zadkine’i lähenemise olulisemaks aspektiks oli tema suur materjalitundlikus ja loodusliku materjali enda iseloomu, loomuliku kulgemise ja kuju järgimine. Sellise printsiibiga kõlab eriliselt kokku muuseumi l’atelier du jardinis (aia-ateljees) nähtud, õuna hoidev puidust naisfiguur, mille tundlik eksponeerimine aeda avanevate akende taustal loob kauni kontakti seal kasvavate puude tüvedega. Siseruumide stuudio-õhustikule vastanduvad aeda paigutatud pronksskulptuurid, mis räägivad Zadkine’i hilisemast monumentaalsest loomingust. Skulptuuride keel on siin muutunud lõhustunuks, ärevaks ja destruktiivseks. II maailmasõjas hävinud Rotterdami linnale on pühendatud ahastavalt taeva poole tõstetud kätega figuur, mille lõhestunud rind on õõvastavalt tühi, südameta.
Zadkine’i muuseum jättis väga sooja ja positiivse elamuse kindlasti just tänu sümpaatsele ja vastutulelikule Véronique Gautherin’ile. Kumu kunstimuuseumi näitusele, mis muuhulgas soovib valgustada Männiku seost Zadkine’iga, on Pariisi muuseum valmis laenama mitmeid skulptuure ja joonistusi. Loodame, et loodud kontakt on aluseks edaspidisele vastastikusele info-vahetusele ja uurimustööle.
Kumu blogi 