15. märtsil võis Eesti Televisiooni saatesarjas „Ehitades Eestit“ näha lisaks Konrad Mäe teostele ka Eesti Kunstimuuseumi graafika abikogus olevaid eestiaegseid mängukaarte. Saate üheteistkümnes osa „Klounid ja faunid“ tegeles iseseisvunud Eesti ülesandega sõnastada oma riigi kultuuri koht ja roll. Eesti oma nägu aitasid kujundada ka Eesti mängukaardid, millel ruutud, ristid, (h)ärtud ja potid (pajad) pidid kujutama eestlasi. Eesti oma „kuradi piiblil“ kujutatud rahvuslikud tegelased jõudsid inimeste kodudesse ja pidid nii kinnistama kujutist eestlasest.
Esimesed Eesti mängukaardid kujundas kunstnik Peet Aren ilmselt juba 1919. aastal. Areni kaardipakke trükiti väga vähe, sest vastloodud riigis vajasid paljud seadused veel kirjutamist ja koos sellega kaardipakkide tootmise õigus veel jagamist. Nii telliski esimesed kavandid rahandusministeerium, kuid hiljem 1923. aasta mängukaartide seadusega anti monopoli õigus kaartide tootmisele hoopis Eesti Punasele Ristile. Mängukaarte trükiti riigi trükikojas ning müüa tohtis ainult Eesti Punase Risti pitsatiga mängukaarte.
Suur oli „Ehitades Eestit“ saatemeeskonna rõõm kui selgus, et vaatamata segastele ja keerulistele aegadele olid Peet Areni mängukaardid oma tee siiski kunstimuuseumi graafikakogusse leidnud. Sama suur oli ka pettumus, kui enne saatesse minekut museaaliga tutvudes selgus, et 90nendatel annetusena muuseumile Areni mängukaartidena kingitud kaardid, ei sarnanenud vähemalgi määral 1930. aastate Tallinna Posti ja Rahvalehest leitud Areni mängukaartide reproduktsioonidega. Juba siis harulduseks nimetatud mängukaardid, ei ole ilmselt säilinud. Seega kerkis esile küsimus, mis ajast pärinevad meie kogus olevad mängukaardid, millel Eesti Punase Risti pitsat ning kelle loodud on Areni kaartidest tunduvalt rahvusromantilisemad mängukaardid?
Esimesed viited kogus olevatele mängukaartidele leidusid 1930. aastate Rahvalehe ja Tallinna Posti artiklites, kus kirjutati Eesti mängukaartide ajaloost. Ajalehtedes mainiti esimeste Punase Risti poolt väljaantud kaartidena arhitekt Krümmeri ning tema naise Krümmer-Oboljaninova poolt edasi arendatud mängukaarte, millel mastid kujutasid eri Euroopas elavaid uurali rahvaid – ruutud kujutasid eestlasi, ristid ungarlasi, härtud tatarlasi ja pajad türklasi. Nende andmete põhjal tundus, et vaatamata mängukaartide varasemale ilmele pärinevad need siiski 30. aastatel uuesti tärganud tugevast rahvusluse tõusust. Kuna aga internetiallikate põhjal polnud võimalik tuvastada kaartide kohta kindlaid andmeid, siis järgmisi vihjeid läksin otsima Tallinna rahvusarhiivi, et tutvuda Punase Risti aastaraamatute ja mängukaartide seadusega.
Peale pikka punase risti koosoleku protokollide lugemist võtsin kätte 1923. aasta mängukaartide seaduse ja suur oli üllatus, kui seaduse vahelt tuttavate mängukaartide kavandid vastu vaatasid. Seaduse vahel oli samuti teadaanne härra Roman Koppelile, kellelt sooviti tellida esimesi Eesti mängukaarte (Areni mängukaarte trükiti ainult paarkümmend pakki). 22.12.1923 tulid kaua oodatud rahvuslikud mängukaardid ka lõpuks müügile. Abikogus olevaid kaarte iseloomustati ajalehes Kaja järgnevalt: „Kaardid on omapäraste piltidega ning trüki, kui ka pildi poolest õige nägusad“ (Kaja 22.12.1923)
Mari-Liis Vanem, graafika abikogu hoidja
Kumu blogi 