1920. aastatel esile tõusnud Lydia Mei (1896–1965) põhižanriks olid vaikelud ja portreed, meediumiks aga akvarell, mida ta suurepäraselt valdas.
Mei kujutab oma teostel tihtipeale moodsalt riides naisi üksinda erinevates tegevuses – kas suitsetamas, peegli ees seismas või nagu teoses „Naine vihmavarjuga” (1936), rahulikult pargipingil istumas. Viimane on huvitav just seetõttu, et valitsev naiste kunstis kujutamise kaanon nägi ette privaatseid ja koduga seotud ruume, siin teosel näeme aga lõdvestunud naist üksi pingil mõtisklemas, eemal igasugustest stereotüüpselt naistega seotud märksõnadest ja keskkondadest.
Kumu blogi 