Märtsi lõpus käis Kumu tutvumas Londoni näituste ja kunstiinstitutsioonidega. Meeskonda kuulusid Anu Allas, Liis Pählapuu, Kadi Polli, Karin Pastak, Mari Kangur ja Triin Tulgiste. Panime kirja mõned reisi kõrghetked ja näitusesoovitused neile, kel lähiajal Londonisse minek ees.
Ookeaniaurikud ja glamuur Victoria ja Alberti muuseumis
Victoria ja Alberti tarbekunstile ja disainile keskenduvas muuseumis on 17. juunini avatud näitus “Ocean Liners: Speed and Style” (e.k. “Ookeaniaurikud. Kiirus ja stiil”), mis tutvustab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi keskpaiga ookeaniaurikute kultuuri. Euroopa ja Ameerika vahel liikuvad hiiglaslikud laevad muutusid modernsuse üheks sümboliks, esindades nii kodanluse külluslikku elustiili, kuid seisid riikidevahelises konkurentsis ka riikliku jõu demonstreerimise eest. Äärmiselt efektne näitus oli koondatud erinevatesse teemadesse, kattes muuhulgas „kuldse aja“ laevade keerulist inseneritööd, art decost funktsionalismini jõudnud (sise)arhitektuuri ning muidugi moodi ja elustiili. Väga huvitav oli näha, kuidas toetas kunst, eriti graafiline disain, laevade uue imago kujundamist – väga kiiresti muutusid need ebamugavast, valdavalt emigreerumist toetavast vahendist kesk- ja kõrgklassi glamuurseks ajaveetmisvõimaluseks.
Kindlasti poleks nii kruiisinduse mõju kultuurile kui ka säilinud esemed (nendest ilmselt suurimaks hitiks suurim Titanicust säilinud osa, laepaneeli tükk), nii edukalt mõjunud, kui kujundusele oleks lähenetud traditsioonilisel moel. Stsenograafia võtteid kasutav näitusekujundus tekitas tõeliselt usutava keskkonna, kuhu võis end unustada.
Tegemist on 1930. aastate altarimaaliga, mis pärineb ookeaniaurik Queen Mary pardalt. Teosel on hästi näha, kuidas lepitati omavahel riikliku tähtsusega tehnoloogiline võidujooks merenduses ning endiselt olulised traditsioonilised religioossed väärtused. Oma kuldse taustaga Bütsantsi ikoonitraditsioonile viitav maal paljastati vaatamiseks vaid pühapäeviti, kui esimese klassi salong väikeseks kabeliks muudeti. Igapäevaselt oli teos kaetud neutraalse Vahemere vaatega.
Anthea Hamilton’i “The Squash” Tate Britainis
Londonist pärit Anthea Hamilton (1978) töötab skulptuuri, installatsiooni ja tegevuskunsti piiril, lisaks oli ta ka üks maineka Turner Prize 2016 nominentidest.
Tate Britaini Duveeni galeriis asuv performatiivne installatsioon “The Squash” (e.k. “Kabatšokk”) lähtub kunstniku huvist kujundite lugemise ja neile reageerimise vastu. Teose algtõukeks oli üks juhuslikus kataloogis nähtud juurviljasarnases kostüümis inimest kujutav foto, mille kunstnik ära kaotas ja nüüd teoses mälu järgi taastada püüab. Tate Britain on Hamiltoni installatsiooni osana kaetud valgete kahhelkividega ning seal toimuvad igapäevased performance’id, mille esineja kannab kabatšokist või kõrvitsast inspireeritud kostüüme ning pakub kunagi nähtud fotole aina uusi tõlgendusi. Teost, mis ei jäta ilmselt kedagi külmaks, on eriti toredalt kirjeldanud Briti meediakompanii Time Out, mis võrdles Hamiltoni ruumiinstallatsiooni ja seal toimuvaid performance’id tekiila-shotiga Tate’i üldises valge veini spritzeri atmosfääris.
Tate Modern
Üheks Londisse sõidu peaeesmärgiks oli külastada juba 2016. aastal avatud Tate Moderni juurdeehitust ning kohtuda sealsete kolleegidega, kelle huvialade hulka kuulub just Venemaa ja Ida-Euroopa kunst.
Lisaks laienenud püsiekspositsiooniga tutvumisele vaatasime suure huviga ka 5. augustini avatud olevat Joan Jonase isikunäitust, mis kombineeris omavahel videot, installatsiooni ja isegi kindlatel aegadel toimuvaid performance’id. Ameerikast pärit Jonas on üks olulisemaid installatsiooni-, video- ja performance-kunsti pioneere, kelle loomingu ülevaadet sai näha ka 2015. aasta Veneetsia biennaali Ameerika paviljonis. Tate väljapanek on aga veelgi ülevaatlikum, tuues kokku Jonase loomingu kõik olulisemad etapid ja teemad. Üheks Jonase loomingu läbivaks märksõnaks on huvi lugude, folkloori ja müütide vastu, tuues tihtipeale ajaloolised viited oma kaasaega. Meil õnnestus lisaks isikunäituse tavapärasele osale näha ka Jonase 1972. aasta performance’i “Delay, Delay (London Version)” taasesitust Tate kaldapealsetel.
Londoni kunstielu on kirev ja häid näitusi toimub palju. Kahjuks ei jõua me siin kõigil peatuda. Külla aga väärivad äramärkimist ja tähelepanu veel järgmised näitused:
- Mark Dion “Theatre of the Natural World” Whitechapel Gallerys
- Sondra Perry “Typhoon coming on” Serpentine Gallerys
- Ericka Beckman ja Marianna Simnett Zabludowich Collectionis
- Ekow Eshuni ja Anastasiia Fedorova kureeritud “Post-Soviet Visions: image and identity in the new Eastern Europe” Calvert 22 galeriis
- Fotonäitus “Another Kind of Life. Photography on the Margins” Barbican Art Gallerys
Kumu blogi 