Veebruaris käisid Kumu hariduskeskuse juhataja Mary-Ann Talvistu ja publikuprogrammide kuraator Darja Andrejeva Erasmus+ täiskasvanuhariduse õpirände toetuse raames külas Madridi ja Barcelona muuseumites. Tegemist oli üheksa päeva kestnud tööreisiga, kus tutvuti lähemalt erinevate muuseumite haridusosakondade tööpõhimõtete ja publikuprogrammidega.
Kogukond
Kui keegi küsiks, millist sõna kuulsime kõige tihemini sealsete muuseumitöötajate huultelt, siis oleks see vaieldamatult “kogukond”.
Barcelona Loodusmuuseum kolis mõned aastad tagasi linna keskselt Ciutadelli pargis asuvast modernistlikust paviljonist Herzog & de Meuroni poolt projekteeritud moodsasse linnaäärsesse nn Museu Blau hoonesse (asukoht: Foorumi park). Ümberasumisega muutus suuresti ka muuseumi publik. Muuseumi jaoks sai alles kujunemisjärgus olevas piirkonnas väga oluliseks kohalik elanikkond. Muuseumitöötajad tõid kogukonna kaasamise positiivse näitena välja Muuseumiöö, mille käigus panevad kohalikud noored kokku programmi, mis neid endid kõnetab. Tegemist on lisaväärtusega, mis teeb suletud muuseumikeskkonnast ligipääsetava avaliku ruumi. Teise hea näitena on Loodusmuuseumis avatud nn teaduspesa, mis pakub tasuta tegevusi kuni 6-aastastele lastele. Nädalavahetustel saavad pere kõige pisemad veeta pooltunni spetsiaalselt neile loodud alal, kus pakutavad tegevused on avastusliku ja leiutusliku iseloomuga, mille juures vanemate osalus jääb tagaplaanile.
Centro de Arte Dos de Mayo (CA2M), mis asub Madridi kesklinnast ca 40 minuti kaugusel Mostoleses, on samuti keskendunud pigem kohalikule elanikkonnale. Kaasaegse kunsti esitamine ja mõtestamine laiemale publikule on asukohast hoolimata paras väljakutse. CA2M on oma haridusprogrammide keskmesse seadnud üldised teemad: linn, helid, keha, jne. Antud teemadest lähtudes otsitakse kokkupuutepunkte näitusteprogrammi ja linnaruumiga. Oma töös publikuga on CA2M loominguline ja paindlik, pakkudes näiteks selliseid tegevusi nagu ühine lillepeenarde harimine muuseumihoone terrassil, mis on eriti populaarne just vanema generatsiooni seas. Täiskasvanuhariduse vallas on nad käivitanud kaasaegse kunsti teemadele keskenduva kogukonna kooli nimega Universidad Popular. Üheksandat aastat järjest toimuv loengutesari on intrigeerivalt pealkirjastatud: „Kuid… kas see on kunst?“. Mitmeid loenguid viivad läbi kunstnikud, kes tutvustavad lähemalt oma kunstipraktikat, sidudes selle teiste kunstivälja eeskujude ja suundumustega. Hiljuti andis hariduskeskus välja trükise, kus reflekteeritakse oma seni tehtud töö üle. Tegemist pole pelgalt läbiviidud programmide kirjelduste ja statistika kogumikuga, vaid esseede ja intervjuudega, mis räägivad nii kunsti vahendamise erinevatest väljakutsetest kui ka publiku emantsipeerimisest. Raamat algab tegijate omavahelise vestlusega teemal, milline peaks üldse olema selline trükis, milliseid tekste see peaks sisaldama ja miks.
Idee kogukonnast ja selle tunnetamisest on tihedalt seotud ka erinevate generatsioonide lõimimisega. Üks tore näide tuleb Museo Nacional Centro de Arte Reina Sofia pikaajalisest praktikast, kus vabatahtlikena on rakendatud pensionärid. Tegemist on üldjuhul endiste õpetajate või ajaloolastega, kes juhivad ekskursioone eakaaslastele või viivad läbi programme koolilastele. Siinkohal on huvitav just kahe põlvkonna omavaheline distants, mille vahele peab mahtuma kompromiss, austus ja individuaalne nägemus kunstist, kui vana või uus see ka poleks.
Ligipääsetavus
Hispaanias tõstatas pea iga külastatud muuseum ka ligipääsetavuse teema (ing. k. accessibility). Vestluses Museu Nacional d’Art de Catalunya haridustöötajaga uurisime, kuidas loovad nemad programme erivajadustega publikule. Kataloonias töötavad muuseumid koostöös avaliku organisatsiooni Apropa Culturaga, mille ülesandeks on luua sidemeid kultuuriasutuste ja erinevate sotsiaal- ja tervishoiukeskuste vahel, pakkumaks rikastavaid kultuurielamusi sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele inimestele. Seega ei pea muuseum alati võtma endale algataja rolli, vaid saab partnerina panustada olemasolevate teadmiste ja kogemustega. Apropa Cultura abiga kohandatakse pakutav programm vajalikule sihtrühmale, mis tõstab tegevuste kvaliteeti ja võimaldab muuseumil laiendada enda teadmis- ja tegevusvaldkondi. Ühtlasi tagab taoline võrgustik ka jätkusuutlikkuse ja selle, et loodud tegevused tõesti jõuavad valitud sihtrühmani. Tegemist on pika protsessiga, mis pidevalt areneb ning vajab muuseumilt paindlikkust ja kaasatust.
Eeskujud, kunstnikud ja õpetajad
Meie õpperände ajal kujunes välja kaks favoriiti muuseumite hulgas, milleks olid CA2M ja Museu d’Art Contemporani de Barcelona (MACBA). Muuseumite puhul on eraldi väärtuseks nende tegevuse eksperimentaalsus. Mõlemas institutsioonis nähakse haridus- ja publikuprogramme kui muuseumi üht alustala ja visiooni kujundajat. Kaasaegse kunsti sõnumi vahendamisel ning lähimineviku ja oleviku oluliste teemade artikuleerimisel peab muuseum olema dialoogis enda publikuga. Eelnevalt mainitud muuseumite puhul mängivad olulist rolli näiteks koolitusprogrammid õpetajatele koostöös kunstnike ja teiste institutsioonidega.
Üheksa päeva jooksul kuulsime sageli mõistet artist educator (eesti k. kunstnik koolitaja). Tegemist on kunstnikega, kes mitte ainult ei õpeta, vaid kelle kunstipraktika on lisaks tihedas seoses kaasamise või kunsti vahendamisega. MACBA näitel võiks rääkida põhimõtteliselt kahest suunast: kunstnikud, kes töötavad õpetajatega ja kunstnikud, kes on seotud noortele suunatud tegevustega. Mõlemal puhul toimivad ettevõtmised täiesti iseseisvalt muuseumi üldisest näituseprogrammist. Koostöös kunstnikega pakub muuseum koolitusi õpetajatele, näidates kuidas võib kaasaegse kunsti võtteid edukalt igapäevases õppetöös rakendada, arendades õpilaste loovat mõtlemist ja integreerides erinevaid õppeaineid. Kunstnikud on kaasatud ka muuseumi noortegrupiga (analoogne Kumu noorteklubiga) seotud tegevustesse. Hetkel juhendab noori Hispaanias tuntud noor muusik Alba Rihe ja enne teda töötas noortega nelja aasta jooksul kunstnik Fito Conesa. Noortele suunatud tegevused on MACBA ühisprojekt Centre de Cultura Contemporania de Barcelonaga (CCCB), kuna institutsioonid asuvad lähestikku.
Rahastus
Lõpetuseks tuleb rääkida ka rahast, sest see on üks verstapost, millest ei saa üle ega ümber. Hispaanias on enamik haridus-ja publikuprogramme lastele ja noortele tasuta, kuid ka paljudele täiskasvanutele suunatud tegevused on erinevate soodustusega. Miks see nii on? Kohalik elanikkond on see, kelle jaoks muuseum eksisteerib ja kes (taas)toodab kultuuri. Samas, selline altruism oleks võimatu kui riiklikul tasandil poleks suurfirmad (nt. pangad, telekommunikatsioon, energiafirmad, jne) kohustatud kulutama teatud aastatulu protsenti kultuurile. Paljud asutused loovad enda kultuurikeskusi, kus korraldatakse suurejoonelisi näitusi (nt. Caixaforum), etendusi; toetatakse alustavaid kunstnike, muusikuid, kuraatoreid, jne. Kõige selle kõrval rahastatakse eraldi ka haridustegevusi muuseumites, näiteks Museo de Nacional Centro de Arte Reina Sofia haridusosakonna patroon on Banco Santander. Vanas Euroopas on patronaaž suurfirmade jaoks üks traditsioonilisi väljundeid, sest sedasi kirjutatakse end ajalukku. Oleviku mõttes luuakse sidet kogukonnaga, kelle seas on ju ka nende poolt pakutavate teenuste tarbijad.
Näitusesoovitused!
Kes jõuab enne 15. aprilli Barcelonasse, siis soovitame MACBAs külastada itaalia päritolu Ameerika Ühendriikides töötanud kunstniku Rosemarie Castoro näitust „Focus at Infinity“.
Olles Madridis tasub jõuda CA2M’i, kus 5. maini saab näha näitust „Elements of Vogue. A case study in radical performance“.
Museu Nacional d’Art de Catalunya avas 2014. aasta sügisel uue moodsa kunsti püsiekspositsiooni. Tegemist on mitmekülgse näitusega, kus lisaks kunstiajaloo kontekstile on püütud edasi anda ka piirkondliku sotsiaalset ja ajaloolist tausta. Kõrvuti eksponeeritakse nii skulptuuri, maali, joonistusi, kui ka fotosid, tarbe- ja plakatikunsti.
Teksti autorid: Darja Andrejeva, Mary-Ann Talvistu
Kumu blogi 