Täna on rahvusvaheline naistepäev, mida tähistatakse alates 1909. aastast ja mille eesmärk on naiste õiguste eest seismine ja naistega seotud teemadele tähelepanu pööramine. Kui tänapäeval on naistepäeva tähendus ambivalente, tähendades vastavalt huvidele kas tarbimispüha või feministliku aktivismi tähtpäeva, siis Nõukogude perioodil oli naistepäev defineeritud riikliku pühana, millel kindel ja ühene poliitiline raamistik.
Eesti kunstimuuseumi graafilise disaini kogusse kuuluvad ka mitmed naistepäeva puhuks loodud plakatid, mille najal on huvitav jälgida seda, kuidas naisi ja naistega seotut ideoloogilise plakati kontekstis kujutati. Vaatame järgnevalt kolme näidet aastatest 1947, 1957 ja 1961.
Voldemar Tomassovi 1947. aastast pärinev plakat on hea näide staliniaegsest plakatikunstist, kus domineeris üheseltmõistetav realistlik kujund ja lihtne tüpograafia.
Plakat määratleb naise eelkõige kui ema, kelle hoolitsev pilk on suunatud rõõmsatele lillekimbuga lastele.
Asjalik ja tagasihoidlik kleit on nii sõjajärgsete majanduslikult raskete aastate märk kui viide lihtsale töölisesteetikale, mis teadlikult vastandus 1930. aastate vabariigiaegsele moele. Siinjuures on huvitav, et kuigi naine kannab askeetlikku kleiti, meenutavad tema kehakeel, figuur ja soeng pigem 1930. aastate moodi, mitte tööstusesse panustavat töölisnaist.
Taustal olev punane kardin ja poisslapse punane pioneerirätik seovad iseenesest intiimse ja koduse stseeni riikliku ideoloogia teenistusse, tuletades naistele meelde, et nende teened riigi ees peavad seisnema nii aktiivses tööelus kui pere loomises.
Valentin Vare 1957. aastast ehk siis juba sulaajast pärinev plakat esindab uutmoodi lähenemist. Loobutud on otsesest naise kujutamisest, nagu seda võis näha eelmise teose puhul. Naine on plakatil esitatud tinglikult naiselike elementide kaudu nagu sõlg ja kimp piibelehti, viidates nii intiimsele ja klassikaliselt naiselikule. Klassikaliselt privaatse atribuutika asetab poliitilisse konteksti erinevate riikide lippudest koosnev paelake, mis esindas nõukogude naise ja laiemalt nõukogude inimese identiteedi juurde kuuluvat rahvusvahelist rahvaste sõpruse dimensiooni. Viimane on välja vahetanud eelmise plakati selgelt kommunistliku parteiga seonduva nö kohaliku kujundikeele (rätik, kardin), viidates enam hoopis kommunistliku partei maailmarevolutsiooni ideoloogiale.
1961. aastast pärinev Heino Sampu plakat jätkab rahvaste sõpruse motiivi kasutamist, sidudes selle visuaalselt uuesti nõukogude kunstis armastatud rätikuga töölisnaise ning ema ja lapse ikonograafiaga. Nii noor tüdruk kui vanem naine on kujutatud vastavalt 1960. aastate kunstis levinud mõõdukale modernismile, pilgud sihikindlalt tulevikku suunatud. Kujutades ette 1961. aasta konteksti, võib arvata, et plakat oli eelkõige mõeldud maal elavatele naistele, kuna on raske ette kujutada, et sellega samastaks end näiteks 1960. esile kerkinud haritlaste või kultuuritegelaste ring.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi plakatite esteetika muutus 1947.–1961 koos kunsti üldise liberaliseerumisega vabamaks, oli keskne naistepäeva plakati sõnum vaadeldavatel aastatel peamiselt üks: naiselt oodatakse saavutusi nii pereelus kui tööpõllul – õigemini need kaks olid naise identiteedis lahutamatult seotud. Siiski on oluline rõhutada, et võrreldes naistepäeva plakatitega Nõukogude Venemaal, olid Eesti versioonid oluliselt vähem poliitilised, naisi kujutati vähem mehelike atribuute kasutades ja neutraalsemates situatsioonides, vältides otseseid viiteid parteipoliitikale.
Head naistepäeva!
Kumu blogi 