8. veebruaril avati Kumu suures saalis Leonhard Lapini isikunäitus “Tühjus ja ruum”, mis jääb avatuks 13. maini 2018. Palusime sel puhul näituse kuraatoril Sirje Helmel vastata mõnele küsimusele näituse valmimisprotsessi ja nõukogude perioodi uurimise teemal. Küsimusi esitas Triin Tulgiste, Kumu näituste koordinaator.
Tegemist on kõige suurema Leonhard Lapini loomingu ülevaatega seni, mis olid näitust ettevalmistades olulisemad küsimused ja teemad, millega tegelesid ja mida pidasid oluliseks näituse kaudu adresseerida?
Kõige olulisem on alati valida näituse peatelg ja kõige olulisem teema/teemad. Sellistel suurtel näitustel ei saa kunagi kõike välja panna, mida ehk kuraator ja kunstnik sooviks, seega on peatelje valik väga oluline. Eriti Lapini puhul, kes on oma loomingulise elu jooksul mitmeid kordi muutunud. Kuidas visualiseerida ja selgitada tema loomingulist kaart? Ta alustas popkunstiga, süvenes seejärel geomeetrilise abstraktsionismi sofistikasse, eeskujuks vene avangard, ning viimastel aastatel on oma suprealismi teooria ja teostega justkui taas tagasi maailmas, mida popkunst uuris.
Seega kujunes näitusel kaks telge, mis ristusid, ja võimaldasid mitmekihilisemat vaadet ekspositsioonile: visuaalselt jagunemine geomeetriliseks ja spontaanseks loominguks, ning analüütiliselt kaks mõistet: tühjus ja ruum, mis tähistasid kunstniku teoreetilisi ja vaimseid positsioneeringuid ning tema sekkumist sotsiaalsel väljal erinevate vahenditega.
Lapin on üks neid kunstnikke, kes on ka ise väga palju kunstist (sh oma enda kunstist) kirjutanud. Kuidas mõjutab see Sinu tööd kuraatorina – kas kunstniku poolt juba selgelt sõnastatud loomingut on kergem või raskem kunstiteadlase ja kuraatori positsioonist ümber mõtestada?
Kuraatorina on kõige targem ära unustada, kuidas kunstnik iseennast kunstiväljal ja ajaloos näeb. Kuid tema tekstid on kahtlemata olulised, nad räägivad ajastust, omaaegsetest ideedest jne. Need pooled on võimalik teineteisest lahutada, ja nagu ajaloolane astub arhiivi ja leitud materjalist kasvab välja uus vaatepunkt, nii saab kuraator otsida ja luua seoseid loomingu ja kunstniku kirjutiste vahel, võtmata ühtki seisukohta iseenda omaks, kuid hoole ja huviga uurides tekstilist väljendust.
Näituse pealkiri on “Tühjus ja ruum”. Mida need kaks mõistet Lapini loomingu kontekstis tähendavad?
Näituse pealkiri on omaette pisižanr, ta peab olema pisut literatuurne ja samas võimalikult mitmekihiline. Mõisted, mida Lapin oma tekstides on tihti kasutanud, on küll minu poolt üle võetud, kuid nad pole täpselt samas tasakaalus nagu Lapini enda tekstides. Tühjuse kontseptsiooni on ta ise väga palju kirjeldanud, kuid nagu tühjus, nii libiseb ka see kirjeldus käest, jäädes kokkuvõtvalt tähistama Lapini uudishimu ja usku nii Kaug-Ida õpetustesse kui Õhtumaa kristlikku eetikasse. Tühjus on zen-budismis spetsiifiline mõiste, mida Lapin on enda ja oma looming jaoks kohandanud. Seda kohandamist uurib ka kataloogis olev tekst. Ruum peaks muidugi puudutama Lapini tegevust arhitektina, aga seekord ei puuduta, sellealast loomingut pole ka näitusel. Ruum tähistab pealkirja ja näituse kontekstis Lapini läbi 50 aasta kestnud sekkumist sotsiaalsesse ruumi kõikvõimalike meediate kaudu, ta on pressis kirjutanud mitte ainult kunsti-, vaid ka ühiskondlikel teemadel, juhtinud tähelepanu valeotsustele, pealiskaudsusele, jne. Alguses masinakirjal kirjutatud ja paljundatud tekstid, ime läbi ka mõned ametlikus meedias (Tartu Ülikooli ajaleht, näiteks) avaldatud tekstid, hiljem esinemised seminaridel, artiklid ja nii kestvalt edasi.
Oled pikalt tegelenud nõukogude perioodi kunsti uurimisega, mis on ka noorte uurijate seas jätkuvalt populaarne teema. Mis on sinu jaoks olulisemad veel uurimist ootavad teemad ja probleemid sellest ajast?
Just hiljuti avastasin enda jaoks kaks väga huvitavat teemat, mis kindlasti haakuvad just selle perioodiga: see, kuidas muutus realismi mõiste sõjajärgses Euroopas, ning selle võrdlus eesti erinevatest allikatest alguse saanud realismi käsitlus on kindlasti uurimist väärt; ning muidugi 1980ndatel toimunud maaliuuendused, mis ka Eestis tajutavad olid. Oleme väga palju uurinud oma kunsti nõukogude perspektiivist, mis on loomulik, aga nüüd on aeg otsida seoseid, ükskõik kui kaudseid või milliseid võrdlusi ka Lääne poolt. Kunstiajalugu pakub endiselt uusi hargnevaid radu.
Kui sa saaksid üksikule saarele kaasa võtta ühe näituse – ükskõik, kas enda või kellegi teise tehtud, tegeliku või kujuteldava –, siis mis see oleks?
Kardan, et mul pole seda ühte, kuigi on mitu näitust, mis on mind mõjutanud, enamik 1990ndate algusest kui puutusin esmakordselt kokku uue näituste kultuuriga ning eksponeerimisviisiga, mäletan siiamaani Hamburgis nähtud “High and Low” näitust, vist 1990. Või sellised monumentaalsed kokkuvõtted, nagu Victoria & Alberti Muuseumis “Kriis ja hirm külma sõja aegses disainis“ (2008). Aga nende kõrval ka haruldasi, intiimseid, detailil põhinevaid väljapanekuid, mis treenivad silma ja rõõmustavad meelt. Muide, Sittowi väljapanek praegu Washingtonis on ka sellesse kategooriasse paigutatav.
Kumu blogi 