Kumu Dokumentaal on Kumu kunstimuuseumi vanima traditsiooniga programm, mille esimene seanss toimus kaks päeva pärast muuseumi avamist 2006. aastal ning mis tänavu alustab oma kolmeteistkümnendat hooaega. Eesmärgiks on pakkuda erinevaid kultuurivaldkondi käsitlevaid kõrge kunstilise väärtusega tõsielufilme vaatajatele, kes huvituvad maailmast meie sees ja ümber. Kokku toimub 2018 aastal 32 filmiõhtut ning hetkel on programm paigas märtsikuu lõpuni.
Alustame 10. jaanuaril võimsa visuaalse vaatemänguga, erakordse kunstilise sünergiaga, milles režissöör Jennifer Peedom on ühendanud mägede uhke jäädvustuse Austraalia kammerorkestri (Australian Chamber Orchestra) virtuoosse mänguga. Avafilmis „Mägi“ loeb Robert Macfarlane’i poeetilist, hõredalt filmi pikitud teksti näitleja Willem Dafoe.
Teine hooaja visuaalselt kaunis loodust puudutav dokumentaal on 2017 aastal Sundance’i Filmifestivalil esilinastunud „Jaht korallile“, mis toob meieni merepõhja ja korallide elu ning nende kliima soojenemisest tingitud massilise huku. Emmyga pärjatud Jeff Orlowski film on omamoodi jätk režissööri 2012 aastal valminud teosele „Jaht jääle“.
Muusikamaailma avavad programmis kaks filmiõhtut. Esmalt ebatraditsiooniline eluloofilm Jaapani novaatorlikust heliloojast Ryuichi Sakamotost (1952), kes paljude teiste tunnustuste kõrval on saanud Oscari ning Kuldgloobuse ka Bernardo Bertolucci suurteose “Viimane keiser” (1987) muusika eest.
Teine dokumentaal „Rock’n’roll … Of Corse!“ on rokenrolli legendist, Korsika saarelt pärit Henry Padovanist, kelle esimeseks suuremaks tööotsaks oli olla varukidramees kuulsuse tippu rühkivas bändis The Police, töötas koos Stingiga, hiljem panustas aga The Clashi, Sex Pistolsi ja Zucchero edulugudesse, ning veab tänini omaenda orkestrit Flying Padovanis. See on põnev pilk muusikaajalukku jäänud kultuslikest aastatest, mil rokenrollil oli hoopis teine tähendus, kui me seda tänapäeval mõistame.
Pärnu Filmifestival toob vaatamiseks kaks hingekriipivat lugu: lühifilmi „Liivamehed“ (rež. Tal Amiran, 2016) ja festivalil Suure Auhinna võitnud „Saabusin surnult“ (rež. Mark Aitken, 2015). Viimane kõneleb oma vaikse ent pingsa kulgemisega inimese võimest luua isiklik eetiline ruum, milles aidatakse eeskätt teisi, ühiskonda tervikuna. Filmi visuaalne väljendus on täpne, puhas ja vaoshoitud, mis muudab vaadatava eraldiseisvaks kunstiteoseks.
Veebruarikuu on pühendatud arhitektuurile. Näeme kolme väga eriilmelise ülesehitusega isikudokumentaali staararhitektidest: jaapanlasest Tadao Andost, Hollandi gurust Rem Koolhaasist ja taanlaste disainimaailma meteoriidist Bjarke Ingelsist („Big Time“, rež. Kaspar Astrup Schroder, 2017). Vaadata saab ka üliveidra ehitise – Novgorodi Draamateatri lugu („Novgorodi kosmoselaev“, rež. Andrei Rozen, 2016) ning kauni filmikeelega mustvalget oodi ehitusplatsile („Mis me oleme loonud“, rež. Fanny Tondre, 2016), kus jõuliste masinate ja suurte kraanade varjus peitub habras süsteem, mis koosneb sadadest erinevatest pisirollidest, üksikisikute üleelamistest, peredraamadest, õnnest, allaandmisest, kokkukasvamisest, austusest ja lugupidamisest.
Režissöör Rüdiger Suchslandi käe all valminud „Hitleri Hollywood“ (2017) pajatab Kolmanda Reichi (1933–1945) tugevalt tsenseeritud tööstusest, mis samal ajal püüdis olla Natsi-Saksamaa unelmate tehas. Kohe pärast Teise maailmasõja lõppu keelati natsipropagandaks tembeldatud filmid ja nende demonstreerimine või vaatamine võrdus surmanuhtlusega.
Milliseid olid aga sisult ja vormilt enamus tol perioodil valminud Saksamaa filmid?
Märtsikuud jääb lõpetama südamlik lugu Alaska ühel suurimal saarel Kodiakil elavast põlisrahvast, alutiikidest, kes asustasid Alaska juba tuhandeid aastaid enne eurooplaste sinnajõudmist. Tänaseks päevaks võib neid alutiike, kes räägivad soravalt oma esivanemate keelt, üles lugeda sõrmedel. Emotsionaalne ja soojades toonides ülesvändatud dokumentaalfilm „Räägi edasi“ jälgib viie aasta jooksul nelja erinevas vanuses naise elu, kes on pühendunud oma maa, keele ja rahva pärandi hoidmisele. Piilume meist tuhandete kilomeetrite kaugustesse jäävasse maailma, kus räägitakse küll meile tundmatut keelt, aga miskipärast tabad ennast mõistmiselt – me polegi ju nii erinevad!?
Filmiõhtuid juhatavad sisse matkaja ja alpinist Kristjan Erik-Suurväli, Pärnu Filmifestivali korraldajad ja filmimehed Mark Soosaar ja Vaiko Edur, merebioloog Lennart Lennuk, arhitektuuriteadlane Mait Väljas, arhitektid Tomomi Hayashi ja Peeter Pere, muusik ja ajaloolane Tõnu Pedaru, Mart Sander jt.
Kumu Dokumentaal sünnib Kumu auditooriumi ja Pimedate Ööde Filmifestivali koostööna. Programmi koostavad Mare Pedanik ja Helmut Jänes.
Tasuta filmiõhtud toimuvad kolmapäeviti algusega kell 18.00 Kumu auditooriumis.
Vaata kava veebilehelt kumu.poff.ee.
Mare Pedanik
Kumu blogi 