Novembri alguses külastasid Kumu kuraatorid Anu Allas ja Kati Ilves New Yorgis Performa tegevuskunsti biennaali, mille seekordseks fookusriigiks oli Eesti. Performal sai näha kolme Eesti kunstniku uusi teoseid – Flo Kasearu performance’it „Ainult liikmetele“ New Yorgi Eesti Majas, Anu Vahtra projekti „Open House Closing. A Walk“ SoHo tänavatel ja Kris Lemsalu performance’it „Going, Going“, mis valmis koostöös Kyp Malone’iga Harlemi kirikus. Flo Kasearu ja Kris Lemsalu projekti tutvustab lähemalt Kati Ilves.
Lisaks mahtusid päevakavva veel 2019. aastal Kumussegi jõudev Gordon Matta-Clarki näitus „Anarchitect“ Bronxi Kunstimuuseumis ja näitus „Trigger: Gender as a Tool and Weapon“ New Museum’is, neid kaht näitust tutvustab lähemalt Anu Allas.
Gordon Matta-Clarki näitus Bronxi Kunstimuuseumis
Gordon Matta-Clark (1943–1978) oli USA kunstnik, kes on tuntuks saanud oma kontseptuaalsete ja kohaspetsiifiliste teoste – või täpsemalt ruumiliste interventsioonidega – erinevates linnades: New Yorgis, Chicagos, Pariisis, Berliinis jm. Ta õppis arhitektuuri, kuid pühendas end praktikale, mis kujutab endast arhitektuuri vastandpoolust või kõverpeegeldust ning millele Matta-Clark andis nime „anarchitecture“ (sõna, mida võib tõlkida nii „mitte-arhitektuuriks“ kui ka „anarhistlikuks arhitektuuriks“). Teda huvitas, kuidas linnaruum vormib ja peegeldab kapitalistlikke võimusuhteid: see pole lihtsalt neutraalne pind seal lahti rulluvale elule, vaid elu aktiivne kujundaja, milles põrkuvad kõige erinevamate kogukondade ja survegruppide huvid. Matta-Clark uuris linna kõige otsesemal ja füüsilisemal viisil: lõikas pooleks lammutusele kuuluvaid maju, raius auke mahajäetud eluhoonete seintesse ja põrandatesse jm ning nihestas seeläbi ruumi tajumisviise, tekitas uusi perspektiive, tegi ruumi ja selle süvakihid nähtavaks. Ühtlasi tegi ta nähtavaks kriisi ja kaose (mida kajastavad nii lammutamised kui ka tühjaks voolanud linnaosad) organiseeritud ja kontrollitud linnaruumi pinna all. Bronxi Kunstimuuseumi näitusel eksoponeeritud fotod, filmid, objektid dokumenteerivad Matta-Clarki mitmekülgset tegevust; lisaks on väljas seni vähetuntud materjal Matta-Clarki arhiivist.
Esmapilgul pole Matta-Clarkil kuigi palju Eestiga pistmist, kuid tegelikult on seoseid mitmeid. Veidi rohkem kui nädal pärast Matta-Clarki näituse avamist Bronxis esitleti New Yorgi Performa festivalil Anu Vahtra projekti „Open House Closing. A Walk“, mis oli otseselt Matta-Clarki tegevusest inspireeritud. Projekt seisnes jalutuskäikudes/ekskursioonides SoHo linnaosa ülikõrgete rendihindade tõttu tühjaks jäänud äripindadele. Manhattani alaosas asuv SoHo oli kaua põlatud piirkond, kus keegi elada ei tahtnud, kuni 1970. aastatel kolisid sinna (muidugi madalate üüride tõttu) kunstnikud, kes linnaosa üles töötasid ja moodsaks muutsid – praeguseks nii moodsaks, et mitte ainult kunstnikud, vaid iroonilisel viisil ka paljud ärid endale seal paiknemist enam lubada ei saa. Matta-Clark tegi oma esimesed projektid samuti tühjaks jäänud hoonetes, ehkki New Yorgi teises servas ja hoopis muudel põhjustel hüljatud piirkonnas, Bronxis. 1970. aastatel tabas Bronxi erinevate (majanduslike, demograafiliste, linnaehituslike) tegurite koosmõjul kriis, mis viis keskklassi perekondade „põgenemiseni“ selles linnaosast; samal ajal kinnistus kuvand Bronxist kui vaesest ja kriminaalsest töölisklassi asumist, mida kujundavad rassikonfliktid. Tühjaks jäänud majad andsid Matta-Clarkile ühe esimestest impulssidest linnauuringute alustamiseks.
Lisaks aktuaalsusele kaasaegses kunstis on Matta-Clarkil mõndagi ühist 1970. aastate nõukogude kontekstis tegutsenud kontseptualistidest arhitektide huviga tühjade ja hüljatud nn mittekohtade vastu. Kõigi nimetatud ja veel nimetamata seoste tõttu reisib Gordon Matta-Clarki näitus oma Euroopa-tuuri raames veidi rohkem kui aasta pärast ka Kumusse ning avatakse siin – koos Anu Vahtra satelliitprojektiga – 2019. aasta jaanuaris. Pidades silmas Matta-Clarki huvi linnas toimuvate – olgu ruumiliste või kogukondlike – lõhestumiste vastu, on kohane tähelepanu juhtida ka sellele, et Kumu asub omamoodi lõhes kahe kogukonna ja linnaosa – Lasnamäe ja Kadrioru – piiril, ning uurib oma võimalusi olla sild nende kahe vahel.
„Trigger: Gender as a Tool and Weapon“ New Museum’is
Nelikümmend aastat tagasi loodud New Yorgi New Museum on läbi aegade teinud mitmeid sooteemalisi näitusi, kuid praegune „Trigger“ erineb eelmistest oma komplekssuse ja laiahaardelisuse poolest. See ei näita lihtsat soolise identiteedi sotsiaalset konstrueeritust ega loo vastandpaare „mees-naine“, „peavool-alternatiiv“ jmt, vaid toob esile soorollide voolavuse ja hübriidsuse. Igas inimese ühinevad loomulikult omadused, mida peetakse traditsiooniliselt „naiselikeks“ või „mehelikeks“, kuid lisaks sellele ei sünni sooline identiteet kunagi isolatsioonis, vaid on seotud mitmete muude – kultuuriliste, rassiliste, klassiliste, seksuaalsete jm – identiteetidega. Näitusel on väljas neljakümne kunstniku teosed kõige erinevamates meediumides (maal, skulptuur, foto, video, film, performance, käsitöö), mis otsivad soolise identiteedi senisest mitmekülgsemaid väljendusviise nn uute kultuurisõdade ajastul. Näituse kuraator on Johanna Burton koos Sara O’Keeffe’i ja Natalie Belliga.
Flo Kasearu „Ainult liikmetele“
Flo Kasearu maagilise realismi võtmes lavastatud ringkäik „Ainult liikmetele“ New Yorgi Eesti majas avas sealse eestlaste kogukonna ootamatult sümpaatses võtmes – üldiselt saadab taoliste kogukonnakeskuste tegevust pigem konservatiivne foon, millel peale rahvuskultuuri klišeede käigushoidmise palju pakkuda pole. Sidudes New Yorgi Eesti Maja tegevuse oma majamuuseumiga Tallinnas ja samal ajal lahti Eesti ajaloost, sisenes Flo sektireeglite järgi toimivasse ökosüsteemi. Võõrkehana teises keskkonnas ringi liikuda oli huvitav ja lõpuni ei saanud kindel olla, kui palju oli kunstniku poolt ette planeeritud ja mis kujunes omasoodu. Mõned kokkupuuted olid erilisemad kui teised: näiteks kohtusin ma Epuga – eesti juurtega tantsijaga, kelle ümber keerles Taavi Talve teos Kumu näitusel „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“ (17.09.2016–19.02.2017) – ja keda Flo teoses nägin läbi katuseluugi elektriküünaldesse mähitult majapidajanna(na) korteripõrandal lamamas. Täiesti ootamatu, kui sellele nüüd tagantjärele mõelda, aga jällegi väga loomulik Flo loodud situatsioonis. Kui absence makes the heart grow fonder, siis kindlasti jätab puuduoleku kompenseerimine midagi maha ka füüsilisse ruumi: Flo loodud kogemus Eesti Majast oli üdini veider, sest tuttava eristamine võõristuslikust funktsioneeris kui trikiga küsimus.
Kris Lemsalu ja Kyp Malone “Going, Going”
Kris Lemsalu ja Kyp Malone’i “Going, Going” oli nagu aegluubis sõit lendaval vaibal läbi võõra linna. Meditatiivses tempos, ülevõimendatud visuaalkogemusega ja selle juures pinget kaotamata sõitsid Kris ja Kyp Harlemi kunagises kirikuruumis tegelikult ainult ühest ruumi otsast teise, katkestades vahepeal teekonda, et ümber lülituda projektsioonile seinal. Lemsalule on iseloomulik tuua keraamika performance’isse, kasutades seda siis eraldi või osana oma kostüümist. Selles teoses domineerisid harali sõrmedega suured keraamilised käed, mis voodi edasiliikumise aerodünaamikale ruumis ehk kaasa aitasid. Lendava vaiba tunnet süvendas ilmselt veidi ka heli, mida Kyp Malone rätsepaistmes voodi jalutsis samal ajal esitas. Videoprojektsioonis tuli salapäraselt sisse veel keegi kolmas tegelane, kes viirastusena videos sealt välja ei jõudnudki. Lemsalul on terviklik visuaalitunnetus ja seda mitte ainult staatiliste objektide ja dünaamiliste (lava)personade juures, vaid ka siis, kui need kaks kokku saavad. Põhimõtteliselt on see vist nii lavastaja, stsenograafi kui ka näitlejarolli kui mitte üheaegne, siis vähemalt ainuisikuline täitmine. Ja vaatamata läbivale paljususele (mitu meediumit, mitu rolli, lihtsalt palju erinevat materjali) mõjub tervik puhtalt ja helgelt.
Kumu blogi 