Kumu kuraator Eha Komissarov külastas 15. Istanbuli biennaali ning arutleb keerulise poliitilise kliimaga linnas toimuva rahvusvahelise biennaali jätkusuutlikkuse üle.
Sõitsin Istanbuli biennaalile, kus ma varem käinud polnud, osalt kuraatorite Michael Elmgreeni ja Ingar Dragsdeti tõttu, ehkki Istanbuli poolt kostuv kriitika mõjus hoiatavalt. Guardiani kriitik Hannah Ellis-Petersen sõnastas oma rahulolematuse eriti suureliselt: „Istanbuli biennaal palkab provokatiivsed kuraatorid, kuid kus on poliitiline kunst? Skandinaavia duo Elmgreen ja Dragstet eitavad innukalt, et nad olid sunnitud oma ideid tsenseerima. Nad tunnistavad valitsusevastaste hüüdlausete ja selgelt aktivismiga tegelevate kunstiteoste puudumist, kuid ütlevad, et kaasaegne poliitika on teemana kaasatud peenemal kujul ning biennaali tervikuna vaadates, pakub see nüansseerituma vaate Türgile kui rahvusvaheline meedia.“ (loe arvustust täismahus siit)
Üks ajajärk on läbi saanud. Istanbuli biennaali mainet kujundas atraktiivse Vahemerelise kliima kõrval Türgi Euroopa Liitu astumise projekt. Paremat vitriini inimõiguste ja demokraatia kasvust, kui oma biennaali andmine rahvusvahelise vasak-radikaalse tiiva kätte, annab otsida. Türgi islamiseerimise ja Euroopa Liidust eemaldumisega algas allakäik, ellujäämise nimel on kõik viimased biennaalid, millest Guardian paraku vaikib, arvestanud muutustega ja hoidunud teravate poliitiliste seisukohtade adresseerimisest. Eelmise biennaali nimekas kuraator Carolyn Christov-Bakargiev kirjutab tundeküllaselt, kuidas eelistas teravate poliitiliste teemade tõstatamisele ette võtta metafoorse või historitsistliku suuna, esitades näiteks ajaloosündmusi kaasaegses perspektiivis. Demokraatide hävitamist kaasaegses Türgis asendas sajandivanune lugu Türgi genotsiidist Armeenia vastu jne. Kaevates vanades väljarände ja trauma märksõnadega seostuvates lugudes, lootis kuraator välja selgitada, kuidas kunst tuleb toime tragöödia ja trauma menetlemisega. Feministliku kuraatori jaoks algab poliitikamõiste kehast, kuidas sööme, istume armatseme. Christov-Bakargievi jaoks on kõik poliitika, mitte ainult kindlad teod või žestid, mööndes samal ajal, et ta on väga skeptiline, mis selle tegevuse mõju võiks olla.
Sama võiks enda kohta väita duo Elmgreen ja Dragstet, kelle tähetunni kättejõudmise hetkeks Istanbulis oli riik suundunud õnnelikult diktatuuri teele. Biennaali juhtima valitud kuraatorid, kunstimaailma tuntumad geiaktivistid, panid lauale komplekti pehmeid teemasid ja vaatenurki, mida 56 kunstnikku 32 maalt, eelistatult Aasia ja Aafrika kontinendilt, arendasid ja illustreerisid. Biennaali pealkirjaks oli „Hea naaber“, aga allegooriat jätkub õnneks siiagi. Türgi naabrid on sõdivad riigid, kust saavad alguse need põgenike tulvad, kelle kinnipidamise eest maksab EL Türgile kopsaka rahasumma. Põgenike teemasid oli rohkesti, Türgi riigi silmis on tegemist aktuaalse, kõiki puudutava asjaga ning eelistati võimalikult laia vaatenurkade skaalat.
Arvestus on lihtne, naabritest rääkides asetuvad fookusesse kodu ja kodu kaotamise teemad, mis osutavad pehmete väärtuste purunemisele. Kuraatorid ei teinud kaugeltki halba tööd, nende poolt äärmuseni nüansseeritud pehmes maailmas oli palju pingeid, varjatud kriitikat ja meeleheidet. Kunstnikud käsitlesid poliitilise korrektsuse raamides karme asju nagu: seksuaalsus, sugu, feminism, oma ja võõra vahe ja jõukatsumised, kodutus ja põgenikekriis, surm mitmesugustes vaatepunktides. Ehtsad kogemused tõid kaasaegsesse irooniast küllastatud kultuuri tõsidust ja tõelist väljapääsmatuse tunnet.
Pidasin loomulikuks, et biennaal oli suunatud eestkätt Türgi ühiskonna poole. Islamikultuuris on kodu kui teema käsitlused läänelike väärtuste põhjal üsna plahvatusohtlikud. Muide, näituse rohkearvulise publiku seas olid euroopalikult riietatud naised ülekaalus, tänaval kogesin vastupidist. Niisiis, mingist kvalitatiivsest nihkest kahe viimase biennaali puhul rääkida ei tasuks. Mõlemi motoks sobib inglise kirjaniku Vita Sackville-West’i poeemist „Aed“ pärinev mõte, mis juba eelmine kord lauale pandi: Small pleasures must correct great tragedies, therefore of gardens in the midst of war I bold tell.
Kas aiad suudavad peita transgressioone ehk üleastumisi pehmesse rohelusse? Tänapäeval ei kujuta Lääne kunsti või kriitikat ette üleastumisteta, mida 1960. aastatest alates on eraldi väärtustatud. Istanbul oli hea näide Lääne enda ees seisvatest dilemmadest – kas endiselt tingimusteta toetada reeglitest üleastumist, sest reeglid on tavaliselt halvad, või suunata oma kriitiline hoiak liialduste vastu ja riskida vanameelseks muutumisega. Tunnen teema vastu huvi, sest oma pikale kultuurikogemusele toetudes võiksin väita, et tõe asendamine metafüüsikaga ja irratsionaalsust ihaldades, muutub kunst lõpuks negatiivseks, vastikuks ja nihilistlikuks.
Istanbuli biennaalil võisid kogeda, et uus parempoolsus pole ühene ega lihtne nähtus, ning on omastanud mitmeid vastaskultuurile omistatud esteetikaid ja nonkonformistlikke põhimõtteid. Parempoolsus on õppinud mõistet konservatism käänama oma soovi kohaselt ja ka üleastumisele viitavaid tavasid ära kasutama. Lugesin hiljuti, et hipsteri konnotatsioon laenab psühhopaadi kujundit ja näitab üles nooblit hoolimatust peavoolu kultuuri suhtes.
Biennaalil, mis hiilgas installatiivse kunsti küllusega, räägiti psühhopaadist California 1960. aastate teismeliste subkultuuride taaslavastusena – heaks näiteks on siin Jonah Freeman’i ja Justin Lowe’i „Stsenaarium varjus“. Noorukite hullud visioonid lavastati läbi installatiivsete misanstseenidena, kus eri ruumides (projekti näidati vanas koolihoones) nägi elustiili näiteid rastafaridest ja techno-hippidest new-age teraapiani. See oli tore projekt ning jagan kuraatorite valikut selline kallis teos rohkete tubadega USAst kohale tuua. Projekti tutvustatakse kui head näidet, kuidas Californias suudavad kõrvuti eksisteerida kümned vastanduvad subkultuurid surfaritest psühhedeelikuteni.
Istanbuli suurnäitus suutis, pagulasfookust minetamata, esindada täisväärtuslikult kogu praegust fragmenteerunud ühiskonda, säilitades stiilitunde ja mingid pretensioonid sügavusele. Kui levinumate strateegiate teemal jätkata, peab kindlasti nimetama karnevaliseerumise ideed, mida tuntakse üleastumise kõige vanema ja levinuma mõtestamise viisina. Ja jälle, välja anti mahukas kogumik, kus selleks eemärgiks kutsutud eksperdid ja kunstnikud kogusid või jutustasid ise lugusid, et nüanssideni välja joonistada naabrite ja piiriületuste teema keeruline kujund.
Lõpetan oma loo Istanbuli biennaalist, mida soovisin esitleda igati kordaläinud üritusena, uudisega, millega hakkavad maadlema järgnevad biennaalid, kui neid Istanbulis enam üldse tuleb. Türgis võeti vastu otsus keelustada samasooliste tegevustega seotud avalikud üritused, nende seas filmilinastused ja kunstinäitused. Türgilt, kus homoseksuaalsus on legaliseeritud 19. sajandist, sellist pööret ei oodatud. Loodan, et Elmgreeni ja Dragseti aktsiad tõusevad ja biennaalile vaadatakse uuest fookusest.
Kumu blogi 