9. septembrist on Kumu kunstimuuseumi 3. korrusel avatud näitus „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“. Palusime kuraator Lola Annabel Kassil veidi näituse tagamaid avada.
Taustal Peet Areni „Õe portree“, 1912. Tartu Kunstimuuseum
Milline oli sinu teekond just dekadentsi uurimise juurde ja mis on selles nähtuses sinu jaoks nii köitvat, et otsustasid sellele enda doktoriõpingutes pühenduda?
Dekadentsi köitvuse peale mõeldes olen jõudnud arusaamani, et dekadents, kuid ka sünge romantism, on mind alates varajasest lapseeast paelunud. Tähtsa ja meeldejääva osana kuulub minu lapsepõlve õhtune õudus- ja triller filmide vaatamine koos isaga. Lemmikuteks olid tollal Hammer Horrori ja Alfred Hitchcock teosed. Lisaks sellele temaatiliselt sarnase kirjanduse lugemine, kunsti loomine ja kirjandusõpetaja õhutusel hobi korras hitchcockilike lühijuttude viljelemine. Võib arvata, et mainitud tegevused panid idanema sügavama huvi nende nähtuste vastu, mida võib nimetada dekadentlikuks või mis haakuvad otsapidi dekadentsiga.
Eesti dekadentliku kunsti uurimiseni jõudsin magistriõpingute ajal, olles varemalt tegelenud surma temaatikaga kõrgkeskaja- ja renessanss kunstis. Nimelt eelnevalt dekadentliku kunsti ja kirjandust püüdis minu tähelepanu Euroopa kristlik surmakultuur ja selle visuaalsed väljundid nagu pilditeemad „Kolme elava ja kolme surnu legend“, „Surmatants“ ning „Surm ja neiu“. Nende pilditeemade interpretatsiooni uurimise kaudu modernistlike kunstnike töödes leidsin ka tee 20. sajandi alguse Eesti dekadentsi juurde. Viimane osutus surmakultuurist põnevamaks, sest selles leidub märkimisväärsel hulgal teemasid mis on tänaseni aktuaalsed – erilaadsed subjekti küsimused (soorollide ja seksuaalse orientatsiooni problemaatika), erinevate patoloogiliste seisundite ja anomaaliate estetiseerimine, kunstlikkuse kultus jne. Dekadents käsitleb peaasjalikult kriise, hirme ja nn ebatavalisi fetišeid ning neid on meil endiselt hulgi, mitmed sajanditagused ühiskonda ja inimest puudutavad probleemküsimusedki on veel õhus ja pakuvad ka loomeainest. Pealgi on see ääretult paeluv kunstifenomen, mille kaudu saab õppida paremini tundma inimese keerukat ja vastuolulist tundemaailma, elukeskkonna laastavat, kujundavat ja stimuleerivat, inspireerivat mõju, kuid ka kunstiteose potentsiaali teatud inimgrupis levivate ideede formeerumisele ja kinnistamisele.
Ma arvan, et dekadentsi uurimise vajalikkus seisneb selles, et seda ei ole süvitsi analüüsitud, meil ei ole Eesti dekadentliku kunsti uurijaid (osalt seetõttu, et selle perioodi kunstiteadlasi napib) ja siinse dekadentliku kunsti ümber ringleb purustamist vajavaid müüte. Minu jaoks on oluline suurendada dekadentsi mõistmist (mitte hukkamõistmist vääraka kunsti pähe) ja laiendada teadmisi nii Eesti 20. sajandi kujutavast kunstist kui ka kujutava kunsti ning kirjanduse suhetest. Dekadents on väga intertekstuaalne ja literatuurne fenomen.
Enamasti on dekadentsi Eestis harvaesinevaks nähtuseks peetud ja haagitud üksikute kunstnikega. Peale Eesti dekadentliku kunsti näituse avamist olen saanud aga tagasisidet mitmetelt kunstisõpradelt-uurijatelt, kes on olnud meeldivalt üllatunud, et meil on nõndapalju dekadentsi. Seda on tõesti arvukalt ja võin öelda, et dekadentsi teemal saab veel näituseid teha. See on ka piisavalt kõnekas nähtus ja väärib eksponeerimist. Mõistagi kunstiteadlase üks olulisi ülesandeid ongi äratada huvi ja armastust kunsti vastu. Seega peab oma uurimistulemusi põnevalt avalikkusele serveerima ja nii raamatu kirjutamine kui näituse tegemine on selleks sobivad.
„Kurja lillede lapsed“ on sinu esimene kuraatorinäitus ning mittekoosseisulise kuraatorina on sul kindlasti teistsugune pilk EKM-le kui meil endil. Kuidas selle kogemusega rahule jäid, kas midagi oleks võinud olla teisiti?
Ma ei oska vastata sellele kas midagi oleks võinud olla näituse tegemise juures teisiti, sest selleks oleks vaja võrdluseks kogemust mõnes teises asutuses. Küll saan väita, et EKM-s kureerimine on olnud hariv ja meeldiv, mistõttu olen valmis edaspidigi seda tööd tegema. Võimalik, et olen kuraatorluse näol avastanud enda jaoks ühe lisahuvi.
Eks see positiivne hoiak tuleneb suuresti sellest, et jäid ära teravad lahkehlid ja tööatmosfäär oli loominguline, virgutav ning sõbralik. Meeskonda sattusid juhuslikult sarnaste vaadetega inimesed. Näiteks kujundaja Liina Siib haaras koheselt kinni minu ruumikujunduse visioonist luua ekspressionistlik lava või linnak oma iseloomulike keerdkäikude ja kaldus teravatipuliste seintega. Ta arendas, lihvis seda nägemust seegususes suunas, et lõppeks olin nii mina kui kõik teised kaasosalised Liina loomingust vaimustuses.
Eelkõige on sümpaatsena meelde jäänud EKM-poolsete töötajatae abivalmidus ja kannatlikkus, mille nii mõnigi kord tahtamtult proovile panin. Esmajoones seetõttu, et ei olnud varemalt kureerinud ja tekitasin paaril korral mõneti keerulise olukorra. Seega kuraatorikogemust mitteomava isiku palkamine kätkeb endas riske. Samas olen arvamusel, et väliskuraatoritega koostöö on rikastav ja uudsust loov kui mainitu omab teistsugust vaatepunkti kunstile või nägemust kunstinäituse korraldamises. Selle heaks näiteks on ameeriklase Bart Pushaw värvikirev esitlus muusika olulisusest ja tähendusest Eesti kultuuriloos („Värvide dirigendid. Muusika ja modernsus Eesti kunstis“), mida üllataval kombel ükski Eesti päritolu kunsti uurija varemalt ei olnud sellise põhjalikkusega käsitlenud (juhin tähelepanu ka näitusega kaasnevale kataloogile). Mainida võib sedagi, et üks teemaruum oli justkui põgus sissejuhatus dekadentsi näitusele. Eksponeeriti ju sellel näitusel esmakordselt 20. sajandi algupoole melanhooliat ja dekadentlike, minoorseid helisid.
Kindlasti tasub seda traditsiooni jätkata ja teha koostööd erinevate inimestega väljaspoolt muuseumi ning riigipiire.
Kas tajud „kurjade lillede“ olemasolu ka tänapäeval? Millisena need väljenduvad?
„Kurja lilled“ (les fleurs du mal) on Charles Baudelaire luules sündinud metafoor, mis oksüümoronina osutab oskusele näha ilu ja meeldivust tavapäraselt koledaks või ebameeldivaks peetud objektis ning situatsioonis; või nende nn koletute nähtuste ilustamisele (näiteks kolpade ja laipade ehtimine ning nende võrdlemine kaunite õitsvate lilledega). Kui lugeda Baudelaire luulet või vaadata „kurja lille“ motiiviga Eesti dekadentliku kunsti, ilmneb et see metafoor viitab iseäraliku ilu pühitsemisele, depressiivse seisundi ja vaeva põhjustavate olukordade „nautimisele“ ning lagunemise estetiseerimisele, inetuse ja ilu lõimumisele.
Seega võib julgelt väita, et „kurja lilled“ elavad (lääne) kultuuris edasi inetuse, jälkuse, vägivalla, (isikustatud) kurjuse, perverssuse, haiglaslikkuse, haiguse, valu, pahelisuse, kurioosse või ebatavalise ilu pühitsemise kaudu. „Kurja lilled“ ei ilmne ilmtingimata lille kujulisena kunstniku lõuendil. Silmnähtavalt tuleb selles metafooris peituv esteetika ja suhtumine, eluvaade esile just kaasaegses filmi- ja muusikakunstis. Kuid ma ilmselt ei liialda kui väidan, et ka üks edukamaid kunstnikke Damien Hirst on peamiselt tuntud tänu „laibakunstile“. Gottfried Helnwein aga kõhedust tekitavate grotesksete piltidega, mis kujutavad psüühilisi probleeme nagu ärevus. Mõned aastad tagasi Kumus avatud näitusel „Surm & ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris“ (kus eksponeeriti ka Helnweini) käsitleti bdsm’i, abjektsiooni jmd, näidates ilmekalt kuidas ühelt poolt on teatud nähtused eemaletõukavad, kuid samal ajal tekitavad need samad nähtused ka huvi ning vastupandamatut tõmmet. Ma kasutan Kristjan Raua sõnu ja lausun, et seesugustes kunstiteostes peitub „inetuse poeesia“ ja mõistagi moodustab see olulise osa tänapäeva kultuurist. „Kurjus“ ehk pr k. „mal“ (kuri, haigus, halb, pahe, vaev, valu, vale) on osake kaasaegsest meelelahutusärist. Kuid eks neid „kurja lilli“ tajub ja tõlgendab iga üks ka isemoodi ning neid saab soovi korral tuvastada või leida ka väljaspool kunstiruumi.
Soovita meie lugejale mõnda tõeliselt dekadentlikku raamatut, teost või filmi.
Välja tuua ühte head teost on keeruline ja seepärast soovitan isiklikust sümpaatiast lähtuvalt mitut. Professionaalsuse mõttes pean siiski julgustama lugema Joris-Karl Huysmansi „Äraspidi“ (1884), mis nn dekadentsi piiblina ongi tõeliselt dekadentlik raamat, kirjeldades detailselt ühe sügavalt dekadenliku hinge ihasid ja piinasid ning erilist ilu. Samuti on see pungil vihjetest erinevate kunstnike loomingule olles niiviisi teeviidaks teiste dekadentlike teoste avastamisel. Jättes aga kõrvale dekadentsi klassikuks tituleeritud kirjanduse- ja kunstiteosed 19. ja 20. sajandi vahetusest soovitan tutvutada hoopis filmikunstiga, millele on olnud dekadentsil suur mõju (ja mitte ainult ekspressionistlikule ja sürrealistlikule filmile). Pakun välja ajas rännata hoopis lähemale kaasajale ehk 1960-80ndate filmimaailma. Need kümnendid olid samuti üks dekadentsi hiilgeaegu. Nautida õudus-, trilleri- ja sci-fi filme (Mario Bava, Dario Argento, Federico Fellini, Stanley Kubrick) ja nendele loodud fantaasiaküllaseid filmipostreid.
Dekadentsi sõpradele pakub nautimust kindlasti kaks 1970ndatest pärit linateost, mille fookuses on inimese kaks peamist tungi (elu- ja surmatung).
1975. aastal loodi üks minu lemmikuid filme „The Rocky Horror Picture Show“ (režisöör Jim Sharman). Tegemist on ainukese üdini dekadentliku muusikaliga käsitledes erisuguseid kõrvalekaldeid väga šikilt. See on laetud viidetest nii üleeelmise sajandivahetuse dekadentlikele kujunditele kui eelnevale gootika ehk sünge romantismi tuntud teostele, mis on omakorda ühendatud tollaste poliitiliste küsimustega. Film on ühtlasi ood seksuaalrevolutsioonile.
1971. aastal esilinastunud „Harold ja Maude“ (režissöör Hal Ashby) on aga üks minu veidramaid filmielamusi. See jutustab surmajanulise teismelise poisi ja elujanulise pensionärist naise sõprusest. Dekadentlike tööde üheks võluvaks omaduseks on vaatajas või lugejas kummastuse esile kutsumine ja see on üks selliseid tähelepanuväärseid teoseid mis on kummaliselt hea lugu Surma ja Elu põimumisest.
Lola Annabelilt küsis küsimusi Karin Pastak, Kumu näituste koordinaator
Kumu blogi 