Alustame Kumus töötavate inimeste tutvustamist Kumu 3. korruse eest vastutava kuraatori Liis Pählapuuga, kellel valmis hiljuti koostöös Saksa kunstikogudega rahvusvaheline suurprojekt „Saksamaa metsikud“ ning kes nüüd valmistab ette veelgi ambitsioonikamat koostööprojekti „Baltimaade sümbolism“, mis avaneb Pariisi mainekas Musée d’Orsay’s 2018. aasta kevadel.
Muuseumis ja mujalgi on viimastel aegadel juttu olnud sellest, et praegu on Eesti kunstiajaloolaste ja kuraatorite hulgas liiga vähe inimesi, kes tegelevad 20. sajandi esimese poole kunstiga. Kas sa tunned ennast üksi? Kui sul on nõu vaja, siis kellega sa räägid – või tahaksid rääkida?
Tõsi, just viimases „Sirbis“ märgib ka Krista Kodres, et mingil põhjusel on vanema kunsti uurijaid Eesti ülikoolidest vähe juurde tulemas. Muuseumi kui näituste galerii tasandil vaadates on huvi vanema kunsti vastu publiku hulgas suur ja tööpõld sellel alal on endiselt lai. Ilmselt on üheks faktoriks see, et vanema kunsti uurimine ei tundu piisavalt nüüdisaegne, kuigi rahvusvaheline praktika näitab selgelt, et avastada on endiselt palju ning nn ajastuteülesed väljapanekud, kuhu koondatakse mingite teemade ümber teoseid nii vanemast kui kaasaegsest kunstist, vahel isegi arheoloogilistest kihistustest, on mõjukad ning veenvad. Eesti kunstiajalugu on pealegi piisavalt õhuke, et minu arvates võiks seda laiema objektiiviga vaadata: paljud nüüdisaegse kunsti uurijad ning kuraatorid võiksid natukene oma huviorbiiti laiendada.
Siiski oleme Kumus viimastel aastatel leidnud head kontaktid mõnede uute noorte uurijatega nagu Bart Pushaw ja Lola Annabel Kass, kes on värskelt Kumus kureerinud ka oma esimesed näitused. Oluline on kindlasti sellised inimesed üles leida ja nendega koostööd hoida. Ausalt öeldes oli pärast Tiina Abeli muuseumist lahkumist mulle paras šokk, et jäin valdkonna nö ainuvastutajaks Kumus. Arvan endiselt, et selles valdkonnas edukalt töötamiseks on vajalikud väga pikaaegsed kogemused, need aga ei teki üleöö. Hindan väga Tiina Abeli ja Mai Levini professionaalsust ja põhjalikkust. Nendega olen ka vahel nõu pidanud, tõsi, seda võiks teha rohkem.
Sa tulid äsja Konrad Mägi näituse avamiselt Roomast, sama näitus tuleb järgmisel aastal ka Kumusse. Miks Mägi on nii kuulus ja nii armastatud – mis temas on, mida teistel ei ole?
Meenub Tiina Abeli tähelepanek, mis on kujunenud aastakümnete jooksul muuseumis töötades, et välismaalased, kellel puudub eelnev kokkupuude eesti kunstnikega, kogunevad saalis lõpuks ikkagi Konrad Mägi tööde ümber. Midagi on tema maalikeeles ligitõmbavat, ilmselt selle väga eripärane ja enesekindel intensiivsus. Mägit võib kuulsaks pidada muidugi Eesti kontekstis. Ja siin mängivad tema populaarsuses rolli juba ka paljud teised faktorid. Mägi esindab kõige kirkamalt müüti 20. sajandi alguse kannatavast kunstnikust, kes kõigi eluraskuste kiuste hoiab sihikul loomingu. Mägi tüübis on ilmselt väga atraktiivseks tema iseloomu vastuolulisus – selles mõttes pole sama ajastu kunstnikest talle kohe hoobilt kedagi vastu panna. Ühelt poolt võis Mägi olla tõsine nuhtlus oma pideva eluvalu ja haiguste üle kurtmisega, tema suutmatuses ja tahtmatuses enda karjääri üles ehitada kumab teatavat sotsiofoobiat. Samas on teda, eriti õpilaste poolt, kirjeldatud kui kõige südamlikumat, empaatilisemat ja heatahtlikumat õppejõudu. Nii et jah, tema kunstnikuolemuses on siiani palju müstilist ja saladuseks jäävat. Ta oli oma olemuselt justkui kontseptuaalne kunstnik – ise alles Tartu lihtne vabrikutööline, olemata teinud veel ühtegi iseseisvat kunstiteost, mõtestas ta ennast juba kindlalt kunstnikuna. Selles oli nii palju enesekindlust, et see ei jätnud külmaks ka temaga kokku puutunud inimesi. Teda kutsuti esinema esimestel Eesti kunsti näitustel. Aga milliste töödega? Ja siis järsku Norra – tõeline plahvatus, mis näitas, et see sisu oli temas tõepoolest olemas. Muidugi, Mägi fenomenis on ka palju turunduslikku − alates sellest, kuivõrd innukalt kohe pärast tema surma tema õpilased Mägi müüdiga tegelema hakkasid ja lõpetades kõikvõimalike oksjonirekorditega. Vahel tundub mulle, et see on hägustanud ka vaatenurka Mägile − kuna ta on “kallis kunstnik” ja temast räägitakse meedias palju, siis vaadatakse ka tema maalidele umbusklikult otsa. Ühelt poolt oleks huvitav näha käsitlusi ja näituseid, mis vaatleksid antud turunduslikku aspekti kriitiliselt, kuid teiselt poolt ei tasu unustada, et Mägi maalid on endiselt sellised, nagu nad on − ja neis on tõesti palju jõudu. Me ei peaks ironiseerima Mägi loomingu ja tema teoste väärtuste üle, kui kriitikaks annab põhjuse hoopis midagi muud.
Sa koordineerisid hiljuti Kumu suure saali „Saksa metsikute“ näitust ja panid kokku selle Eesti kunsti osa. Su järgmine suur projekt on kevadel Pariisis avatav „Balti sümbolismi“ näitus, kus on samuti palju osalisi. Mis on selliste suurte koostööprojektide plussid ja miinused? Kas sulle meeldiks näitusi teha pigem üksi või koos teistega?
Tundub, et tihti on kunstinäituste kuraatorid parajad individualistid. Kontakt kunstiga on kõigil inimestel väga individuaalne ja naljalt seda muuta pole võimalik. Seda huvitavam on erinevate koostööprojektide valguses tajuda teiste lähenemisi ja teadvustada enda tegevusmustreid. Koostöö on kahtlemata vajalik, aga sellel võib reaaluses olla ka palju erinevaid vorme. Saksa näituse puhul oli eelnevalt olemas teatav tööde kogum, mis oli juba ka temaatiliselt mõtestatud. Otseselt meie näituse kureerimisega sisulisel tasandil Saksamaa poolt intensiivselt ei tegeldud. Seega vastav näitus tuli meie oludele sobivaks mõelda siin kohapeal. Soovides lisada siia ka eesti kunsti osa, tuli küsida, mis kujul seda teha. Kõige mõistlikum näis olevat hoida eestlased eraldi vaadeldava osana, omaette ja originaalse ekspressionismi väljundina. Eesti osa viib selle näituse kontekstis vaatajad kontakti ka hilisemate kriitilisemate ekspressionismi edasiarendustega, mis tekkisid peale sõda.
Sümbolismi näituse puhul tulevad kolm Baltimaad välja ühise projektiga Pariisis Orsay muuseumis. Selle näituse üheks suureks väärtuseks on kindlasti prantslasest kuraator Rodolphe Rapetti. Tema prantsuse kultuuriruumi tsiviliseeritud sümbolismiga harjunud pilgule on baltlased ilmselt päris põnevad metslased, kes tegid asju omamoodi. Tema uurijapilk võimaldab näitusele viia just tööd, mis sealses kontekstis mõjuvad huviäratavalt. Ja see on põnev.
Mis on kõige olulisem asi, mida sa oled Kumus töötades õppinud – olgu siis kunsti, näituste tegemise, inimeste või maailma kohta?
Olen tunda saanud, et siin võib tulemusi saavutada ainult läbi suure ja pideva töökuse. Ja pannud ka ennast kriitiliselt küsima, kas erialane ennast rahuldav professionaalsus on üldse saavutatav oma teise, muuseumist väljapoole jääva elu kõrvalt. Samuti ei ole ma suutnud siiani leida lahendust olukorrale, kus ühelt poolt tahaks süveneda näituste ettevalmistusse tunduvalt sügavamalt, lugeda kirjandust, leida paralleele, vaadata maale, analüüsida, kuid samal ajal peame kuraatoritena tegelema ka lepingute, eelarvete, iga väikese turundusteksti ja kõige muu sellisega. See võtab väga palju aega ning hakib tohutult tähelepanu. Unistan olukorrast, kus saaksin tegeleda ühe või kahe näitusega korraga ning seda vaid kuratoorsest aspektist.
Kui sa saaksid üksikule saarele kaasa võtta ühe näituse – ükskõik, kas enda või kellegi teise tehtud, tegeliku või kujuteldava –, siis mis see oleks?
Üksikul saarel oleks täitsa hea ilma igasuguse näituseta. Vähemalt alguses. Tegeleksin ilmselt looduse nautimisega. Loodus on alati nii vaimustav – seal on nii palju saladusi. Aga eeldusel, et sinna tuleb jääda pikemaks ajaks: ilmselt oleks hea kaasa võtta midagi meditatiivset. Üksik Tõnis Vindi töödega ja ristikujulise põhiplaaniga galerii sel üksikul saarel võiks olla väga ilus.
Liisilt küsis küsimusi Anu Allas, Kumu nõukogude perioodi kuraator-programmijuht.
Kumu blogi 