Veel enne kui minna täielikult üle jõulumeeleolule, kirjutab Kumu noorteklubi liige Iris Ojavee ühest selle poolaasta suuremast sündmusest noorteklubi tegevuses – nimelt toimus oktoobri lõpus järjekordne noorteõhtu, mis oli muuhulgas seotud Tallinna noortenädala ja muuseumidevahelise festivali „Avatud mänguväljad“ eriprogrammidega.
Lähemalt tutvustati Kumu uusi näitusi “Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve” ning “Veemuusika ja teisi pilte helist. Vladimir Tarasov”. Ühtlasi said noored osaleda erinevates töötubades ja toimus palju muud huvitavat.
Näitusel “Arhiivi ja arhitektuuri vahel“ rääkisid Kumu noorteklubi liikmed valitud teostest ning vastasid külastajate küsimustele. Tutvustused toimusid nii eesti kui vene keeles. Kunstnikud on näitusel osavalt mänginud nii teostel kujutatu kui ka reaalselt tajutava ruumiga. Krista Mölderi tundlikud fotod vahendavad paiku, mida me üldjuhul ei näe või lihtsalt ei oska tähele panna. Juba alguses saavad külastajad üllatuse osaliseks, kui Neeme Külma teos “Lilled kuraatorile“ seinal müstilisel kombel pöörlema hakkab. Järgmisesse saali on paigutatud sambad, käsipuu ning üks metallist vaateplatvorm. Nende objektide kooslus ja esitlusviis on algul hämmastav. Lähemalt uurides hakkab tähelepanelik vaataja aga märkama, kuidas need teosed rõhutavad ruumi omadusi, tehes seda mõjusalt ja minimaalsete vahenditega.
Taavi Talve teose taha oli noorteõhtul justkui ära peidetud ruumiliste kaartide meisterdamise töötuba. Veidi hämaras, kuid hubases nurgakeses vaadati koos, kuidas täpselt ruumilise kaardi voltimine käib ja seejärel lasti juba fantaasial lennata.
Töötoa läheduses asus kunstniku poolt loodud filmiruum. Põnevalt esitatud videofilm tekitab tahtmise lähemalt uurida välja seatud infot tundmatu tantsija kohta ning siis selle põhjal ise lugu kokku panna.
Antud näitus paneb ettearvamatutel viisidel mõtlema ruumile ja erinevatele detailidele. Mida tähendab auke siduv nöör toa põrandal? Kuhu need augud viivad? Miks nöör lõputult jätkub?
Näitusel „Veemuusika ja teisi pilte helist“ rääkis kunstiteadlane Triin Tulgiste Vladimir Tarasovi elust ning sellest, kuidas tema teosed on inspireeritud erinevatest paikadest ning sündmustest. Saali sisenedes on koheselt kuulda mitmeid loodushääli. Kunstnik annab huvitavalt edasi näiteks vihmapiiskade tilkumise heli. Laes on seade, millest tilgub vesi üle toolide tõmmatud kilele, kust see omakorda voolab plekkämbritesse. Vee tilkumine võib olla küll üsna argine heli, aga kunstnik on loonud süsteemi, mille tulemusena tekib piiskade kukkumisest rütmiline muusikapala.
Võimas on ka see, kuidas laialt üle näitusesaali külgseina jookseb lõputu video vee voolamisest. See rahustab, kuid samas tekitab ka peadpööritava sügavuse tunde. Igikestev jõevool viib vaataja endaga kaasa.
Minimalistlik, kuid tähelepanupüüdev on aga ruum, milles asuvad juutide palveraamatud sidurid. Need lebavad lahtiselt ja nende lehti sirvib tuul. Tasutaks on kuulda palvetajate hääli ning kõik see kokku tekitab illusiooni, nagu inimeste hinged oleksid sealsamas neid pühakirju lehitsemas. See on kõhedust tekitav, kuid samas lummav, jättes mõtteisse jälje.
Kõigist töötubadest osutus eriti populaarseks riidest kottide disainimine. Töötuppa tulijad said ise kujundada linase koti välimuse erinevate riidevärvidega. Huvilisi oli tohutult ning kotte kaunistati viimase minutini. Lõpuks olid kõik vabad pinnad kaetud kuivavate kottidega, millel ilutsesid pildid kosmosest, lilledest, geomeetrilistest kujunditest ning paljust muust.
Kõige omanäolisem töötuba keskendus aga audiovisuaalsele kunstile, mille läbiviijaks oli kollektiiv CLOE. Uuriti müra, helide ning mustrite kooslust ning õpiti tundma teemaga seonduvaid arvutiprogramme ning nende käsitlust.
Kella kuuest alates hakkas Kumu aatriumist kostuma muusikat, mis tekitas muuseumis mõnusalt hubase meeleolu. Peatselt sai kuulata Kristjan-Julius Laaki motiveerivat esitlust projektist „Võta kraanist“, mis kutsus üles kraanivett tarbima, kuna see on palju energiasäästlikum. Kristjan-Julius kirjeldas projekti teekonda ning jagas ettevõtlikele noortele kasulikke nõuandeid. Parima küsimuse esitaja sai kingiks veepudeli, mis disainiti just selle projekti puhuks. Sellele järgnes Kumu noorteklubi endise liikme Hannah Segerkrantzi esitlus, kes tutvustas ülieduka õpilasfirmana startinud „Spoony“ projekti. Hannah julgustas oma unistusi ellu viima, sest just nii jõudis tema sellel aasta oma õpingutega Eindhoveni disainikooli.
Antero Leedu
Õhtu lõpetas trummiäss Reigo Ahven, kes oli kaasa toonud suure hulga trumme, mis pärit erinevatest maailmaosadest. Esmalt esitas ta põneva loo, kus alustas ühe trummiga ning olles salvestanud selle tekitatud heli jättis ta selle taustaks mängima ning asus seejärel lisama uut trummi. Kõigest kokku sündiski rütmikas muusikapala. Järgmisena jagati ka publikule kätte trummid. Igaüks sai ennast trummil välja elada ning tekitada helisid, mis kiuste kutsusid tantsuliselt kaasa liikuma. Noorteõhtu lõppeski võimsate löökide saatel tõelise energia plahvatusega, mis tõi kõigi nägudele naeratuse.
Meil on äraütlemata hea meel, et Kumu noorteõhtu leidis ära märkimist ka Tallinna noorsootöö tunnustusauhindade konkursil „Suured teod“!
Tekst: Iris Ojavee
Vaata ka Lauren Grinbergi tehtud videokokkuvõtet ja kohtumiseni juba uuel aastal järgmistel Kumu noorteõhtutel!
Kumu blogi 