Kumu kuraator Kati Ilves külastas IX Berliini Biennaali “The Present in Drag” ning annab mõned soovitused, milliseid teoseid kindlasti kindlasti mitte vahele jätta:
DIS grupi (Lauren Boyle, Solomon Chase, Marco Roso, David Toro) kureeritud BB oli intrigeeriv ja terviklik – mingid teosed kukkusid küll teiste vahele ära, ja mõned valikud tekitasid küsimusi (või lihtsalt ei meeldinud), aga DIS suutis edukalt kokku tuua nii vihatud post-internet-kunsti kui ka palju laiemalt kaasaegse kunsti selle osa, mis esitab küsimusi tehnoloogia ja majandussuhete omavahelistele seostele. Olles oma online-ajakirjas seda fenomeni uurinud ja arendanud juba aastaid, oli DISi käsitlus kindlasti tavapärasest kuraatoritööst isiklikum ja nende pilk pigem insider’i oma. Peamiselt on kriitikud biennaalile ette heitnud apoliitilisust, rõhudes Euroopas toimuvatele konfliktidele ja pagulaskriisile, ning nendest kõrvalevaatamisele. Praktikas hakkas New Yorgist pärit DIS grupp teemaga tööle juba ammu enne viimase aasta sündmusi, sellele vaatamata on poliitilisus näitusel täiesti kohal või mida siis ikkagi arvata sellest, et enamus teostest räägivad digikapitalismi ja suurkorporatsioonide tulevikumaailmast, kaldudes kohati düstoopsete visioonideni või toovad pagulaskriisi võrgustunud maailma. Aga – haters gonna hate anyway, teistele soovitaks neid kolme teost:
- Cecile B. Evans „What the Heart Wants“ (2016)
Kui seda biennaali peaks defineerima üks teos, siis võiks selleks olla just see. Evans toob oma installatsioonis kokku biennaalilt läbijooksvad motiivid nagu korporatiivesteetika, suurfirmade juhitav tulevik ja maailma süvenev tehnologiseerumine. Filmilik ruumiinstallatsioon lavastab erinevatest loofragmentidest laia tulevikupildi, kus inimlik on kaubastatud ja distantseeritud. Evansi peategelane HYPER on tüüpiline tech noir’i protagonist, kelle jaoks mälestused, kogemused ja tunded on paigaldatavad, teda ümbritsevat keskkonda koordineerib tulevikukapitalismi nähtamatu käsi. HYPERi vaimne õde on temast põlvkond või kaks vanem Blade Runneri Rachel – võiks öelda, et Evans opereerib süsteemis, mille kaardistasid ära juba Philip K. Dick ja Ridley Scott, kuid mille haardeulatusest nad veel lõpuni teadlikud ei olnud.
2. Jon Rafman „The View of Pariser Platz“ (2016)
Märtsis ametlikult lanseeritud virtual reality-kogemust pakkuval Oculus Riftil baseeruv Rafmani teos on kohaspetsiifiline installatsioon, mis võimaldab tugevalt manipuleeritult jälgida Berliini üht turistikamat vaadet – Pariisi väljakut. Rafmani (ja teda abistanud Samuel Walkeri) käes muutub vaade platsile apokalüptiliseks – teosesse astunud vaatja kogeb hoone kokkuvarisemist, kukkumist sügavale vette, seisab silmitsi tema suunas liikuva armeega jne. Juba varasemalt rõdul olevad naljakad skulptuurid teisi loomi kugistavatest loomadest hakkavad sessiooni ajal elama, suurendades veelgi vaataja reaalsusnihet. Rafman selle teosega siiski väga kaugele ei lähe – õud tekib pigem kogemuse tugevusest ja uudsusest, mitte niivõrd töö sisust. Mõeldes tema varasemale loomingule, kus ta miksib netis leiduvat obskuur-pornograafiat (tegelikult üldse kõike kummastavat) muude äärmuslike või imelike (peamiselt) netinähtustega, on see vr-fantaasia isegi tagasihoidlik. Aga eks aega on.
Muide, hiljuti jooksis netist läbi info, et Jaapanis (kus mujal) jäeti ära maailma esimene VR-pornograafiafestival, sest huvilisi kogunes kõvasti rohkem kui korraldajad ette oskasid näha. Ka järjekord Jon Rafmani teoseni oli pikk – ja see on teadmisena palju hirmutavam kui kogemus ise.
3. Katja Novitskova “Neotlithic Potential” ja “Earth Potential” (2016)
Seda hoonet ja sinna paigutatud teoseid võiks vaadata tervikuna – endises Saksa DV Riiginõukogu hoones asuv majanduskool European School of Management and Technology on niivõrd selge ruumi- ja sisekujundusloogikaga, et ilmselt sinna midagi sellist intalleerida ei saakski, mis visuaalselt ei suhestuks. Pigem tekib küsimus, et kas live-börsiinfo ja kooli toetajate nimekiri (nt Gazprom) seinal on teos või mitte. Katja, tuues arhailisest kultuurist pärit trofee kaasaegsesse kapitalistlikku maailma, annab nii majandussuhetele kultusliku mõõtme – viljakust jmt sümboliseerivad loomasarved on erekteerunud börsinoole ekvivalent, mida lõpuni ei suuda omavahel lahutada ka kõik vahepealsed sajandid. DIS toob biennaali raames mitmes kohas välja majandusmudelite kummastava, kohati ebaloogilise ja arusaamatu toimemehhanismi, mis Katja töös võtab spirituaalse mõõtme.
Loe ka kuraatorite saateteksti biennaalile: http://bb9.berlinbiennale.de/the-present-in-drag-2/:
/…/ As a theme, “the present” strikes a slightly desperate tone. Like a spin class instructor trying to power through a massive hangover. Exhibitions have increasingly come to resemble TED Talks—theaters of competence. There is a pleasure principle at play, not too different from disaster films or horror movies. People clutch their tote bags a little tighter when they hear the phrases “big data,” “filter-bubble,” “post-internet,” and “anthropocene” amplified through the venue speakers.
Welcome to the post-contemporary. The future feels like the past: familiar, predictable, immutable—leaving the present with the uncertainties of the future. Is Donald Trump going to be president? Is wheat poisonous? Is Iraq a country? Is France a democracy? Do I like Shakira? Am I suffering from depression? Are we at war? /…/
Rebeka Põldsami artikkel EPLis: http://kultuur.postimees.ee/v2/3724003/mida-sa-igatsed-patune-inimene:
/…/ Võib öelda, et kogu biennaal keerleb väga osavalt tänapäeva inimese igatsuste ümber, isegi Theodor Adorno negatiivse dialektika ja lünkade vaimus, kus jutt keerleb millegi ümber sisuliselt kõige olulisemat mainimata, aga seda ometi rõhutades.
Otsitakse lunastust, armastust ja lähedust, selgust maailmakorrast, kurjuse lõppu, rahu e-kirjade ülevoolu ärevusest, mis teatavad, et me ei suuda kõiki abivajajaid aidata, kuigi tegelikult tahaks, soovi, et globaalne soojenemine, mille tagajärel liigid järjest välja surevad, otsa saaks ja tülpimusele tuleks ots, ning et inimene saaks teha poliitikat ka ilma, et ta oleks pärinud vana koloniaalvaranduse, et inimest ei defineeriks ainult see, mida ta tarbib, vaid mida ta inimesena, mitte teenusepakkujana teeb. /…/
Boonus: kolme näitusekoha saatetekstid, kaasaja diagoos, kui palju tunned end ära?
Kumu blogi 